Risto Teinonen:  

VÄLISMAADE ESINDUSTELE EESTIS - EESTI EI OLE ÕIGUSRIIK!

 

Täna, 12. juunil on kulunud terve aasta sellest, kui Kaitsepolitseiamet töötajad tungisid minu ja kaheksa minu sõbra kodudesse teostama läbiotsimist. Minule esitati teadlikult alusetu kahtlustus, mille kohaselt olin asunud looma Eesti Vabariigi iseseisvuse ja suveräänsuse vastast organisatsiooni ning sellise organisatsiooni paramilitaarset tiiba.  Midagi sellele viitavat ei ole Kaitsepolitsei töötajad meie kodudest ega arvutitest leidnud. Varem on mind Eesti Vabariigi poolt autasustatud Maarjamaa Ristiga ning olen saanud eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse, mis peaks kinnitama seda, et ma tõepoolest ei ole Eesti Vabariigi iseseisvuse ja suveräänsuse vastane.

12. juunil 2007. aastal arreteeriti mind mõneks tunniks ning mulle määrati tõkendina elukohast lahkumise keeld kauemaks kui 24 tunniks ilma menetleja loata. See tõkend on kehtinud nüüd terve aasta ja samas ei ole menetlejal selle aasta jooksul olnud minult väidetava kuriteo kohta midagi küsida. Selle asemel on Kaitsepolitsei töötajad otsinud tunnistajate kodusid läbi ja võtnud asitõenditena suure hulga asju, millel ei ole kahtlustuse suhtest mingit tõendamisväärtust (nt arvutikott, lipukollektsioon), kuulanud tunnistajatena üle u 60 isikut, ähvardanud tunnistajaid nende vanemate töökoha kaotamisega, isegi surmaga.

 „Menetlus” on väldanud kokku juba 17 kuud ning Eesti seaduste järgi on ametivõimudel võimalus jätkata seda kuni „kuritegu” aegub, seega vähemalt kümme aastat. „Uurimisega” on menetlusalusele isikule ning tunnistajatele – seaduskuulekatele kodanikele – tahtlikult tekitatud suurt majanduslikku ja moraalset kahju.

Menetluse ainus põhjus on minu kui menetlusaluse isiku maailmavaade ja ainus eesmärk on sundida mind riigist lahkuma. Tegemist on alusetu kriminaalmenetlusega, mida on alustatud poliitilistel põhjustel – tellimuse jäljed viivad Eesti valitsuseni. Eesti on riik, millel saab välismaal olema poliitilisi pagulasi. Jään lootma, et riik, kelle käest taotlen poliitilist varjupaika, on valmis seda andma.

Kas eespool kirjeldatud poliitiline repressioon oleks mõnes demokraatlikus õigusriigis võimalik? Vaevalt! Järeldus saab olla ainult see, et oma poliitilise juhtkonna – menetluse tellijate – juhtimisel on Eesti muutunud mitteõigusriigiks. Sellega tasub välisriikidel arvestada.

 

 Risto Teinonen
Filoloog, jurist, teoloogia tudeng