Tiit Madisson:

 

Mõtteid ja muljeid Sinimägede kokkutulekult

 

26. juulil 2008 toimus Sinimägedes järjekordne 1944. aasta kaitselahingutele pühendatud üritus. Nagu lugeja teab, toimusid 1944. aasta juuli lõpus Narva rinde kõige ägedamad ja verisemad lahingud nn Tannenbergi liinil, kuhu kuulusid kolm Sinimägede kõrgustikku, kus eestlased koos saksa, flaami, vallooni, taani, norra ja rootsi rahvusest Waffen-SS relvavendadega suutsid tõrjuda mitmeid kordi nii elavjõult kui relvastuselt arvukama Punaarmee rünnakud. Punaarmee ei suutnudki kaitsjaid murda ja Sinimäed jäid vallutamata. Tollaste lahingute paika on lahingumeeste organisatsioonide poolt püstitatud memoriaal, kus viimastel aastatel toimuvad iga aasta juulikuu viimasel laupäeval mälestuskokkutulekud. Alljärgnevalt püüan edastada oma muljeid Sinimägedes asetleidnust.

Hommikul Tallinnast Ida-Virumaale sõitma hakates üllatas teeäärsete politseipatrullide rohkus. Huvitaval moel ei mõõdetud kiirust ega korraldatud ka sundpuhumist, tee ääres seisvad politseinikud jälgisid lihtsalt liiklust. Ühe käes nägin paberilehte, kuhu ilmselt olid märgitud mingid autonumbrid, millel politseimees silma peal hoidis. Kuna patrullmeeskonnad olid teel mõningase vahemaa järel kahekaupa, siis pidi esimesest paarist umbes kilomeetri järel asuv teine paar ilmselt äramärgistatud auto peatama. Tallinn-Sillamäe teel lugesin ära kaheksa politsei patrullmeeskonda. Mina seostasin politsei laupäevahommikust aktsiooni paari päeva taguse teatega, et Sinimägedele kogunevat vene „äärmuslased” Öisest Vahtkonnast, kellelt oodatakse provokatsiooni. Kuna Sinimägedes on tegu eesti patriootide üritusega, mida „tõsivenelased” fašismi taassünniks nimetavad, siis püüab politsei kapost tulnud suunitlusi järgides venelasi rajalt maha võtta, arvasin mina politseiautodest möödudes. Tuleb välja, et eksisin. Hiljem notšnoidozorlaste portaali www.dozor.eelugedes selgus, et kedagi vahtkondlastest olevat küll peatatud, kuid lubatud takistusteta edasi sõita.

Hiljem, olles lugenud Jaan Hatto kirjutist TMS-is, mõtlesin: kui naiivne ikka võisin olla. Vanade kogemuste põhjal peaksin ju teadma, et meie põhiseaduslikku korda kaitsev organ - Kaitsepolitsei Amet - sisuliselt sovetimeelseid vene „ekstremiste” ei häiri, sest kogu aur kulub eesti rahvuslaste jälitamisele ja tagakiusamisele (vt põhjalikumalt: Tiit Madisson, „Aprillimässu lugu”, lk 156-194 ja „Kaitsepolitsei-Repressiivorgan”, www.kaitsepolitsei.com). Seekord korraldati aktsioon rootsi rahvuslase Robert Vesterlundi ja ta sõprade kottimiseks, et need ei saaks osaleda Sinimägede lahingutele pühendatud mälestusüritusel. Kas ka eesti rahvuslastele takistusi tehti, sellekohane informatsioon siinkirjutajal puudub, kuna ise sõitsin kokkutulekule autoga, mille number kapo spetsialistidele tundmatu on - ka jätsin igaks juhuks koju mobiiltelefoni.

Kapo soosivat suhtumist Moskva eesmärkide eest tegutsevate vene aktivistide igakülgses soosimises näitab seegi, et kohtualused Öise Vahtkonna aktivistid Dmitri Linter ja Maksim Reva osalesid Krimmis Sevastoopolis toimunud NATO vastastel protestiaktsioonidel. Kaitsepolitseid see ei häirinud. Samal ajal korraldati Saksamaa piiril kapo vihje põhjal Risto Teinoneni kaubabussi kahekordne läbiotsimine, mis kestis 12 tundi. Niipaljukest siis kaitsepolitsei töömeetoditest.

Kella üheteistkümneks oli Sinimägede kaitselahingute memoriaali juurde kogunenud umbes pooletuhande suurune rahvahulk. Hinnanguliselt pooled olid sõjaveteranid, tollastest lahingutest osavõtjad, kes olid kohal oma organisatsioonide lippudega. Lipuvalves seisid Johan Laidoneri Seltsi mustades särkides noored. Palju oli nooremaid inimesi, mis näitab, et eesti sõdurite enam kui kuuskümmend aastat tagasi toimunud kangelasteol on teadjaid ja mälestajaid. Eestlaste võitluskaaslastest olid kohale tulnud norralased ja taanlased riigilippudega. Oma ajakohases kõnes kutsus Eesti Vabadusvõitlejate Liidu aseesimees Heino Kerde noori üles astuma liidu liikmeks, et pärast sõjaveteranide Manala teele asumist ei tuleks organisatsiooni lippu muuseumi viia. Juba praegu on 8% liikmetest nooremad, paljud neist sündinud paarkümmend aastat pärast sõja lõppu. Poliitiliselt korrektselt käituvad ja võõrvõimude „soovitusi” järgivad valitsejad ootavad, millal läheb igaviku teele viimane sõjamees, et langeksid unustusehõlma eesti meeste kangelasteod oma kodumaa kaitsel. Seetõttu peaksid ka siinkirjutaja arvates patriootlikult meelestatud eestlased astuma Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ja klubi Viiking-Narva liikmeiks et edasi kanda üritust, mille nimel valati nii palju verd. Tervitava sõnavõtuga esines Vaivara vallavanem ja pikema jutuga riigikogu liige Trivimi Velliste, kes kurtis muuhulgas, et paljud eesti noored hoiavad kõrvale sõjaväeteenistusest. Velliste on ainuke riigikogulane, kes julgeb relvaveteranide kokkutulekutel osaleda. Ühtki teist riigikogulast pole ei Sinimägedes ega teistel sõjaveteranide üritusel nähtud, mis demonstreerib meie rahvaasemike suhtumist kodumaad kaitsnud meestesse.

Üritusel olid käelintidega kohal ka mitmed Öise Vahtkonna liikmed. Kuna venelased pidasid end ülal tagasihoidlikult ega püüdnud üritust segada, siis mingeid ebameeldivaid intsidente ei toimunud. Venelastel hoidsid silma peal arvukad mundris ja erariides politseinikud. Kohal olid mitmed Eesti ja Vene telekanalid. Pärast kokkutulekut pakuti osalejatele sõdurisuppi, mille olid keetnud Vaivara valla naised.

Uurisin uue nädala esimese päeva ajalehtedest, mida Sinimägedest kirjutatakse. Kvaliteetlehtedeks nimetatud Postimehe ega Eesti Päevalehe netiväljaandeist ei leidnud ridagi. Tõsi, Postimehe venekeelses väljaandes oli suhteliselt neutraalses toonis lugu, kuid lõunaks oli see kõrvaldatud. Päevaleht julges paaril järgneval päeval ära tuua lõike, kuidas Venemaa meedia sündmust kajastas. Kõik. Järeldusi suudab mõtlemisvõimeline lugeja ise teha.