KAITSEPOLITSEIAMET - REPRESSIIVORGAN

Kriminaalasi nr 07760000007

Veidi taustast. Meie – MTÜ Uue Euroopa liikmete ja üritustel osalenute – seaduslik tegevus oli kestnud üle aasta, kui tuli välja, et kolmele meie üritusel osalenud soomlasele määrati 2007. aasta veebruaris valelikel ettekäänetel 10-aastane sissesõidukeeld Eestisse SELLEST. Esitasime kaebuse ja võitsime selle loo mais. Selge, et nendele, kes kasutavad oma võimu seaduskuulekate kodanike vastu, lüüa saamine ei meeldi ja nad seda ka ei unusta. Rääkisin sõpradele, et oletan, et mulle tehakse ettepanek riigist lahkuda. Siis sain ka ühelt soome diplomaadilt teada, et eesti võimud olid arutanud minult kodakondsuse ära võtmist ja mu maalt välja saatmist, kuid need äärmuslikud meetmed oleksid olnud väga raskesti põhjendatavad. Pealegi – kui kodakondsust enam poleks olnud, kuhu mind oleks olnud võimalik saata? Hallipassimehena Eesti Vabariigis oleksin ehk olnud nendele võimuritele veel vastuvõetamatum. Vastased olid valinud teise tee igaks juhuks juba varem. 17. jaanuaril oli alustatud kriminaalmenetlust. Kapo valvsa tähelepanu all olime olnud vähemalt 2006. aasta lõpust alates, seega teadis Kapo suurepäraselt nii seda, mis toimunud oli, kui ka seda, et seadusi rikutud ei olnud.

11. juunil sain teada väärteomenetlusest, mis oli alustatud trükise „Adolf Hitler – Vabastaja“ teemal.

12. juunil umbes kaheksa ajal hommikul koputati mu uksele. Tuppa sisenes neli Kapo töötajat, relvade ja kuulivestidega. Esitati kahtlustus, mille teksti mulle ei antud, kuid mida on ajakirjanduses kirjeldatud järgnevalt (kogutud ajaleheartiklitest):

Kahtlustus seisnes Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra vastase ühenduse loomises ja sellesse liikmete värbamises. Loodava ühenduse tegevus on suunatud etnilisel ebavõrdsusel põhineva ühiskondliku korralduse ja käitumisreeglite kehtestamisele Eestis, sihiga saavutada olukord, kus erinevad etnilised grupid (sh juudid ja teiste rasside esindajad) oleks Eesti Vabariigis nii pidevas füüsilises ohutundes kui ka ebavõrdselt koheldud. Kahtlustuse kohaselt on Teinonen asunud värbama liikmeid loodavasse ühendusse tema juhtimisel korraldatud koosviibimistel, millel propageeritakse rahvustevahelist vaenu, kasutades selle edasiandmiseks Adolf Hitleri ja tema poolt juhitud natsionaalsotsialistliku töölispartei (NSDAP) ideoloogia termineid, propagandavahendeid ja sarnast sümboolikat. Samuti on Teinonen asunud teadlikult looma kontakte, kavandamaks ühenduse militaarse tiiva väljaõpet laagrivormis. Sepa sõnul nimetab Teinonen kahtlustuse järgi� väljaõpet saavaid isikuid SA-meesteks, kelle koolituse teoreetilises küljes omaks muuhulgas tähtsat osa fašistlik ideoloogia nii minevikus kui ka tänapäeval ning antisemitism, rassism ja skinheadlus. Sepp� rõhutas, et vihje, nagu seisneks kahtlustus "stiilipidude" korraldamises, on ekslik. "See ei vasta esitatud kahtlustusele ega kriminaalasjas juba praeguseks kogutud tõenditele, millel kahtlustus tugineb. Kriminaalne tegevus, mille toimepanemises Risto Mikael Teinoneni kahtlustatakse, on oluliselt ulatuslikum, sisulisem ja ohtlikum, nagu nähtub ka ülalmainitust," lisas Sepp.

Aluseks oli toodud KarS § 235 lg 1:

§ 235. Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra vastane ühendus
(1) Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud tegevuse eesmärgil loodud kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse ja isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendusse kuulumise, samuti sellise ühenduse loomise, juhtimise või sellesse liikmete värbamise eest – karistatakse kuni kuueaastase vangistusega.

Järgnes seitse tundi läbiotsimist mu kodus ning kuus tundi ülekuulamist Kapo ruumides Lutsu tänavas. Läbiotsimise käigus käidi kgb-liku täpsusega läbi kogu kodu, loeti läbi isiklikud paberid, filmiti neid, võeti ära suur hulk asju – mh kolm arvutit, mobiiltelefon, päevikuid, cd-sid, üle tuhande raamatu jne. Ülekuulamise viis läbi juhtivprokurör Heili Sepp. Siis selgus seegi, et menetlus oli käinud juba pea viis kuud. Protokoll sai kaheksaleheküljeline. Küsiti kõikvõimalikku, muuseas minu arvamust juutidest ning mõnedest minu sõpradest.

Hiljem sain teada, et samal päeval olid läbi otsitud veel kaheksa inimese kodud ja pärast seda oli neid ülekuulatud tunnistajatena, osasid samas Kapo „Sõbra majas“ Tartu Lutsu tänavas. Esimesel päeval sihikule võetutest olid neli Eesti Iseseisvuspartei juhatuse liikmed. Järgmisel päeval tunnistajate ülekuulamised jätkusid ja need jätkusid nädalaid. Kokku kuulas Kapo 2007. aastal suvel selle asjaga seoses üle umbes kuuskümmend inimest.

Tollal esitasin Sõltumatu Infokeskuse portaalis oma nägemusi menetlusest nii:

„1. Kahtlustusest:
Juhtivprokurör Heili Sepa sõnul ei mõelda „loodava ühenduse“ all MTÜ-d Uus Euroopa. Uus Euroopa on olemas, on täiesti seaduslik ja tegutseb. Ta põhikirjajärgne eesmärk on tutvustada üldsusele Euroopa ja Eesti lähiajalugu, korraldada loenguid, seminare ja muid üritusi ning anda välja vastavateemalisi materjale.
Mingit muud ühendust ei ole olnud loomisel.
Sellest järeldub, et ei saa olla alust ka väidetel, nagu:
- oleks „loodav ühendus“ olnud „Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra vastane“;
- „loodava ühenduse tegevus on suunatud etnilisel ebavõrdsusel põhineva ühiskondliku korralduse ja käitumisreeglite kehtestamisele Eestis, sihiga saavutada olukord, kus erinevad etnilised grupid (sh juudid ja teiste rasside esindajad) oleks Eesti Vabariigis nii pidevas füüsilises ohutundes kui ka ebavõrdselt koheldud“;
- et mina oleksin alustanud „loodavasse ühendusse“ liikmete värbamist.
MTÜ Uue Euroopa üritustest, mida juhtivprokurör tahab näha minu juhtimisel korraldatuks. Nendel üritustel:
- ei ole toimunud mingit värbamist;
- ei ole propageeritud rahvustevahelist vaenu.
Olen nalja pärast nimetanud skinheade SA-meesteks, sest paistab, et nendel muud teha pole, kui tänavatel aega veeta – millest nende vilets maine tulenebki. Skinheadide nimetamine SA-meesteks ei peaks küll juhtivprokurörile muret tekitama – väljaarvatud muidugi juhul, kui tal pole ajaloost aimu. Ja kahjuks paistab, et pole.
Laagritest.
Peab paika, et kavas on olnud laagrikooli (metsakooli) korraldamine noortele. Esimene proovilaager oli plaanis käesoleval suvel, kuid sellest loobuti juba mai keskel, kuna ettevalmistusteks ei jätkunud aega. Teisisõnu – laagrid olid kavas, kuid neid pole korraldatud. Esimesel korral mõte oli, et osalejad oleksid täiesealised kodanikud. Ei vasta tõele, et oleksin asunud looma kontakte, kavandamaks väidetavalt loomisel oleva ühenduse militaarse tiiva väljaõpet laagrivormis. Sõjalist kasvatust või koolitust ei olnud isegi arutatud. Kavas oleks olnud loengud, et harida noori rahvuslikel ja aatelistel teemadel, kasvatada neid seadusekuulekateks kodanikeks, kes mõistavad, et iga terve meeskodaniku kohustus on osaleda riigikaitses. Selleks tuleks astuda Kaitseliitu ning kindlasti minna Kaitsejõududesse aega teenima. Tuleb õppida mõtlema mida ma saan riigi heaks teha ja riigile anda, selle asemel, et küsida mida ma riigilt saan.
Kui juhtivprokurör Sepp näeb kirjeldatud laagrikooli mõttes midagi taunimisväärset, võiks ta lugeda 26. juuni Postimehe leheküljelt 6 artiklit, milles kirjeldatakse laagrit, mille politsei korraldas käitumishäiretega noortele – ja veel sõjalise korraldusega. http://www.postimees.ee/260607/esileht/siseuudised/268706.php

2. Kahtlustuse aluseks olevast paragrahvist:
Paragrahvis räägitakse Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud tegevuse eesmärgil loodud ühendusest. Iseseisvus ja sõltumatus on mõisted, mis on seotud riigi staatusega suhetes välisriikidega. Kahtlustuses on seevastu juttu põhiseadusliku korra vastasest ühendusest, mis on märgavalt laiem mõiste. Juhul kui prokuröri arvates loodava ühenduse tegevuse eesmärgiks on muuta Eesti Vabariigi siseriiklikku korraldust, ei kuulu selline tegevus paragrahvi 235 lg 1 alla. Põhiseaduslikku korda võidakse muuta ka legaalsel teel, kuid minu eesmärgiks ei ole olnud sellesse üldse mitte sekkuda.
...
Seega väidan, et mina ei ole mingeid seadusi rikkunud ja ei ole seadusi rikutud ka üritustel, mille korraldamise juhtimises juhtivprokurör Sepp mind kahtlustab. Menetluse näol on tegemist puhtal kujul poliitilise tagakiusamisega. Ma ei ole kunagi kuulutanud mingit rahvustevahelist vaenu. Juhtivprokuröri mõttekäik tundub käivat rada: „tegemist natsiga – järelikult propageerib rahvustevahelist vaenu, loob riigivastase ühenduse, korraldab sõjalist väljaõpet ja soovib kehtestada rahvussotsialistlikku riigikorra – seetõttu tuleb panna vangi.“ Kuna kõik mõttekriipsude vahele jääv on antud juhul fantaasia toode, jääb alles ainult „tegemist natsiga – seetõttu tuleb panna vangi“. Paraku on karta, et sellest järeldusest menetluse tellijatele, menetlejatele ja kohtunikele piisab. Oleme jõudnud väga kaugele õigusriigist – aga kas me oleme kunagi sellele lähedalgi olnud? Kui mind süüdi mõistetakse, toimub see ainult minu poliitiste vaadete alusel – paistab, et nn endised kommunistid pole aru saanud, mis on demokraatia ja mida tähendavad kodanikuõigused ja -vabadused.“

16. juunil kirjutasin aatekaaslastele meili, milles kordasin seda, mida me kõik teadsime: seadusrikkumisi pole toimunud. Kirjutasin et „usun, et kõige toimuva eesmärk on sundida mind riigist lahkuma... Eesmärk on teha taoliste menetlustega elu sedavõrd raskeks, et inimene saaks ise aru, et elu mujal on palju kergem. Sel eesmärgil häiritakse sõprade elu, püütakse tekitada majanduslikku kahju.
Menetluse käigus toimunud menetlejatepoolsetest laialdastest seaduserikkumistest täpsemalt artiklis Kapoga suhtlemisest.

Juunis, juulis ja augustis jätkusid üritustel käinud isikute ülekuulamistele kutsumised.
Sain aru, et ühiskonnas, milles poliitiliste veendumuste pärast võidakse inimest represseerida, esitades talle fabritseeritud kriminaalkuriteo kahtlustus, ei ole minulgi võimalik õiguskaitsesüsteemile loota. Seda arvamust kinnitasid ka minust vanemad ja suuremate kogemustega juristid, kes rääkisid mulle, et Eestis on võimalik esimeses kohtuastmes kohtualune süüdi mõista anonüümse tunnistaja ütluste alusel ning samuti täiesti ilma tõenditeta. Seetõttu olen sellest alates püüdnud otsida avalikkuse toetust selgitades, mis tegelikult toimunud on, ning suheldes aktiivselt ajakirjandusega. Avalikustamise eesmärgil riputasin ka suhtlusportaali Orkut pilte, millest üks oli ajendiks ajakirjanduse ülepakutud huvile – suvel ju uudistest puudus. Nii käivitus juulis järjekordne represseerimise kõrvalsüžee, mille eesmärgiks võttis president minult Maarjamaa Risti ära võtmise. Sellest teenetemärgi loos.

Pärast 12. juunit on mind kutsutud Kaposse kahel korral. Esimesel ootasin, et mu arvuti sisu kopeeritakse, see toimus samuti juunis. Oktoobris käisin järgi Toomas Virkuselt ära võetud fotoalbumil, kus olid tema ema matusepildid (milleks küll seegi oli ära võetud?), et see Virkusele edasi toimetada. Sain tagasi minult ära võetud asju – Saksa sõjaväe vööpandla ning aastatevanuseid kasutatud taksofonikaarte. „Asitõendite“ ära võtmise mõttekusest teema all "Kapoga suhtlemisest".

Peale sügiseni jätkunud tunnistajate ülekuulamiste on menetluses üldiselt valitsenud vaikus.

28. augustil saatsin Kapole kirja, milles teatasin kavatsusest korraldada 9. novembril natsionaalsotsialismi langenud märtrite päeva üritus. Küsisin, kas Kapol on korraldamisega mingeid soove, millega võimalusel püüaksin arvestada. Ühtlasin küsisin, kas nt hulk pudelisilte oleks võimalik tagasi saada, kuna neid tulevasel üritusel vajatakse ning võiks oletata, et neid on Kapo töötajad jõudnud juba piisava põhjalikkusega uurida.
Kapo vastas, et ei soovita selliseid üritusi korraldada, sest neid võidakse tõlgendada kui ekstremismi propageerimist. Ka ei tagastatud sümboolikat, mis on asitõendid. (Neid pole tagastatud senigi – 14.1.2008.) Kommentaariks, et ega Kapo ei peagi mingite ürituste korraldamist soovitama, aktiivsed kodanikud oskavad ise oma kodanikuõigusi kasutada. Kapo kui õiguskaitseorgani ülesandeks on tagada kodanikele võimalused oma õigusi kasutada. Pudelisildid Adolf Hitleri piltidega on asitõendid? Siinkohal tsiteeriksin peaministrit, endist kommunisti Andrus Ansipit: „Tule taevas appi!“ Sellistele asitõenditele toetubki kriminaalasi, mille käigus on tülitatud ülekuulamiste ja koguni ähvardustega kümneid kodanikke ja kulutatud ohtralt maksumaksja raha?

Natsionaalsotsialismi langenud märtrite päeva üritus (9. november) läks Tartus kenasti. Üritus oli väga väikse osalejate arvuga, kuid Kapo huvi oli suur. Pärast üritust kutsuti kaks osalenutest Tartu Lutsu-tänava nn Sõbra majja ülekuulamisele. Küsiti jälle kõiksugu jaburusi. Kapo tegelased lähtusid vast mõttest, et tänu nende sigatsemisele julgeski seekord kohale tulla ainult käputäis inimesi ja kui veel jätkatakse ülekuulamistele kutsumist, siis õnnestub lõpp teha nii koledale asjale kui seda on kodanikuõiguste kasutamine.

15. novembril kirjutasin Kapo peadirektorile Aldis Alusele järgmise sisuga avaliku kirja:

Lp. hr. peadirektor!

Tartus tähistati 9. novembril rahvussotsialistliku (natsionaalsotsialistliku) liikumise langenud märtrite päeva. Pärast seda on Teie alluvad kutsunud üritusel osalenuid Kaitsepolitsei ruumidesse ülekuulamistele. Küsitud on mh, kes kohal viibisid ja kandsid käelinti jne. Ühtlasi on mainitud, et ülekuulamisele kutsutakse kõik osalenud.

Soovin küsida Teie käest järgmist: kas Kaitsepolitsei ülesanne on takistada kodanikel kasutamast oma põhiõigusi? Juhul kui ülekuulatavalt küsitakse, kes kandis käelinti, eeldan, et käelindi kandmises kinnisel eraüritusel on midagi seaduse vastast. Kas võiksite vastata millise seadusega on see keelatud? Jääb mulje, et Kaitsepolitsei töötajad arvavad, et kodanike põhiõiguste piiramine on nende ülesanne ja õigus ning et nad on seadustest kõrgemal. Palun seletage mulle, kas Teie arvates on õige ja kas Teie arvates on Teie ameti ülesanne sekkuda seadusekuulekate kodanike eraüritustesse? Kas Kaitsepolitsei seisukoht on, et Põhiseaduse 2. peatükis toodud põhiõigused ei kuulugi kõigile?

Kuna ma ise ei suuda korraldatud üritustel midagi seadusevastast näha, palun selgitage Teie mulle, milliseid seadusi rikutud on. Juhul kui olete minuga samal arvamusel, et eraürituste korraldamine, seal muusika kuulamine, söömine, veini maitsmine (täisaeliste üritusel), kohvi joomine, ükskõik millise käelindi kandmine ei ole seadustega vastuolus, palun tehke see selgeks ka oma töötajatele. Kaitsepolitsei senine tegevus nendel üritustel osalenute represseerimisel ei sobi kõige vähemalgi määral kokku sellega, milline peaks ühe läänemaise demokraatliku õigusriigi julgeolekupolitsei tegevus olema. Pigem võiks jääda mulje, et eeskuju on võetud KGB-st, võib-olla isegi osa töötajatest.

Meie, üritustel osalenud isikud, oleme korralikud kodanikud – mille all mõtlen seadusekuulekaid ja ka aktiivselt oma kodanikuõigusi kasutavaid inimesi – koguneme ka edaspidi tähistama ajaloosündmusi ja ajaloo suurkujude sünniaastapäevi oma äranägemise järgi. Meie seadusi ei riku – ja jääme lootma, et ka Kaitsepolitsei mitte.

Vastuseid ootama jäädes ja edu soovides,
Lugupidamisega,

Risto Teinonen
Filoloog, tõlk, jurist, teoloogia tudeng

Vastus saabus Kapost 14. detsembril. Peadirektor Aluse asemel vastas politseidirektor Arnold Sinisalu. Tema vastus on siin:

Vastus

Vastuseks Teie selgitustaotlusele saame vastata, et Kaitsepolitseiamet lähtub menetlustoimingute läbiviimisel seaduslikkuse põhimõttest ning ei pea kriminaalmenetluse huvides võimalikuks laskuda kriminaalasjas läbiviidavate toimingute ja menetluse käigus kogutavate tõendite arutelule kirjavahetuse kaudu.

Ilmselt pole Teil kui juristil kahtlust selles, et kuriteo asjaolude selgitamise vajadus kuulub asjaolude hulka, mille puhul on põhiõiguste riive demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja seega põhimõtteliselt ka kooskõlas põhiseaduse § 11 mõttes. Kahtlemata toimub Kaitsepolitseiameti poolt läbiviidav igasugune võimalik põhiõiguse tegelik riive põhi(inim)õiguste üldist riivemehhanismi ja sealhulgas ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat arvestavalt.

Lisan, et juristina olete Te tõenäoliselt teadlik Riigikogu 18. juuni 2002. a. avaldusest (RT I, 26.06.2002, 52, 326, vt (RT I, 26.06.2002, 52, 326, vt http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=174385) Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis, kus muu hulgas märgiti järgmist: „Saksamaa natsionaalsotsialistliku režiimi kuriteod on hukka mõistetud autoriteetsel rahvusvahelisel tasandil ...“. Eeltoodust johtuvalt peaksite paremini olema võimeline mõistma riigipoolset tegevust. Samuti märgin, et Teie ilmselgelt põhjendamatud väited, mis tõmbavad paralleele okupatsioonivõimude institutsioonidega, on kohatud. Läänemaise julgeolekuteenistuse ülesanne on kaitsta demokraatiat muuhulgas ka nende eest, kes õigusriiki soovivad ära kasutada eesmärkide saavutamiseks, mis tooksid ühiskonnas kaasa näilise, mitte tegeliku demokraatliku õiguskorra kehtestamise.

Lugupidamisega

Arnold Sinisalu

politseidirektor

Ehtne kommunismiaja praktika Kapo töös on ka see, et nendega vastuolus olevad inimesed saadetakse psühhiaatrilisse ekspertiisi. Peab ju inimene olema hull, kui ta veendumused teie omadega ei kattu! Sellise tagakiusamise käigus, mis minu suhtes on toimunud, võiks tõepoolest mõni õrnem kodanik juba psühhiaatrilist ravi vajada. Ei tea, mis menetleja vanemassistent Joel Randmaa – kelle teistest võtetest allpool – mõtteis liikus, kui ta mind psühhiaatrilisse ekspertiisi määras. See, et ta oli valinud ekspertiisi esimese osa ajaks 9. novembri kell 15.30 ja kohaks Tallinna, oli loogiline, sest kogu menetlust läbiv idee paistab olevat see, et menetlusalust isikut igal võimalusel kas või väikeste takistamistega närvi ajada. 15.30 menetlustoimingu algus Tallinnas, samas kui meie üritus algas kell 18.00 Tartus. Taoline teadvalt süütule isikule psühhiaatrilise ekspertiidi määramine on midagi eht-nõukogudelikku. Kas eesmärgiks oli mind lihtsalt mõnitada, mu mainet kahjustada või oli see lootusetu proov ummikusse jooksvast menetlusest terve nahaga väljuda?

Kapo võtted olid muutunud järjest räpasemaks. Minu arvuti sisu oli uuritud juunist alates, lootuses midagi sellist leida, mis võimaldaks süüdistust esitada. Aga nähtavasti ei leitud, sest vanemassistent kogus minu külastatud täiskasvatute saitidelt enda arvates mind võimalikult kompromiteeriva valiku pilte, mida ta näitas mu tollal pea sündiva lapse poolõele. Esitasin sellise „menetlemistoimingu“ kohta Kapo peadirektorile Alusele avalikus kirjas järelepärimise. Olin nii naiivne, et arvasin, et teda tema juhitud ametis toimuvad menetlusnormide ja muud seaduserikkumised huvitavad. Enam ma seda ei arva.
Minu kiri:

Lp. hr. peadirektor!

23. oktoobril kutsuti minu varsti ühe kuu vanuse tütre 18-aastane poolõde ülekuulamisele Kaitsepolitsei Tartu osakonda. Kutsujaks oli vanemassistent Joel Randmaa. Kutsutud neiul mingit seost menetletava „kriminaalasjaga“ ei ole. Põhjenduseks kutsele olevat olnud see, et ülekuulaja soovis teada saada, kas neiu on kasutanud minu arvutit, mille sisu Teie töötajad kopeerisid juba juunis.

Tegelik põhjus seisnes hoopis muus. Nimelt oli hr. Randmaa jõudnud selgusele, et minu arvutiga oli külastatud hulka nn täiskasvanute lehekülgi netis. Teie töötajad olid näinud vaeva isegi selle nimel, et koostada külastatud lehekülgedelt ilmselt nende arvates võimalikult kompromiteeriv valik fotosid, mida siis ülekuulamisel 18-aastasele neiule näidata. Kas mina olin lehekülgede külastaja, seda oleks võinud minult endaltki küsida. Kuid minult seda ei küsitud, sest fotod ei ole seotud minu vastu esitatud, fabritseeritud kahtlustusega ja nende näitamise ilmne eesmärk oli ainult kompromiteerida mind oma sõprade ja lähedaste ees.

Härra peadirektor. Soovin küsida Teie käest järgmist: Kas taoline „menetlustoiming“ on Teie arvates asjakohane ja seaduslik? Kas selleks olete käsu andnud Teie isiklikult? Minu arvates on tegemist Kriminaalmenetluse seadustiku jämeda rikkumisega. Juhul kui Teie jagate seda arvamust – ja käsk selliseks pole tulnud Teilt – soovin küsida, milliseid sanktsioone kohaldate seadust rikkunud vanemassistent Joel Randmaa suhtes? Juhul kui Teie seisukoht on, et seadust pole rikutud, palun seletage mulle, kuidas kirjeldatud toiming on Teie arvates seotud kahtlustusega, mis minu vastu on esitatud?

Kaitsepolitsei on minu „kriminaalasjaga“ seoses suutnud raisata üüratu hulga tunnistajate ja oma töötajate aega ning selle kaudu väga suure summa maksumaksja raha. Mingit kuritegu avastatud pole, sest sellist pole toimunud - ja seda teadis Teie amet juba menetluse alustamise hetkel. Kõigi võimalike vahenditega on püütud saavutada eesmärke, mida taotles poliitiliste menetluste puhul omal ajal ka KGB: menetlusaluse isiku majanduslikku ruineerimist ning sotsiaalsete suhete purustamist. Võin neist tuua Teile mitmeid näiteid. Kas sellised meetmed seadusekuuleka kodaniku vastu on demokraatliku ühiskonna julgeolekupolitseile kohased, võikski olla küsimus, mida ma palun Teil iseendale esitada.

Lõpetuseks soovin küsida veel järgmist. Teie amet on jälginud minu tegevust juba poolteist aastat. Kriminaalmenetlust alustati käesoleva aasta jaanuaris. Minu ja kaheksa minu sõbra kodud otsiti läbi juunis ja meid kuulati üle. Seejärel on kuulatud üle veel vähemalt 50 inimest. Seda kõike teades, et esitatud kahtlustusel vähematki alust ei ole. Minu küsimus on: kas Teie olete seisukohal, et minu suhtes juunist alates – seega mõne päeva pärast pool aastat – kehtinud tõkend – keeld lahkuda Tartust rohkemaks kui 24 tunniks – on põhjendatud? Minu arvates on tegemist põhiõiguste rikkumisega.

Tartus 5. detsembril 2007. aastal

Lugupidamisega,

Risto Teinonen
Eesti kodanik eriliste teenete eest, Maarjamaa Risti kavaler

Vastuseks sain „vastuse“ peadirektor Aluse alluvalt, politseidirektor Arnold Sinisalult. Hr. Sinisalu vastus näitas taaskord, et vanemassistent Randmaa „menetlustoimingutel“ oli Kapo juhtkonna heakskiit – võib-olla isegi otsene käsk. Hr. Sinisalu kiri:

Lisaks juhime Teie tähelepanu sellele, et KrMS § 213 lg-e 1 kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kõik uurimistoimingud, mis kriminaalmenetluses läbi viiakse, on plaanipärased ja kooskõlastatud prokuratuuriga.
Vajaduse kuulata üle isik tunnistajana otsustab uurimisasutus ja prokuratuur.
Uurimisasutus teeb menetlustoiminguid iseseisvalt, kui menetlustoiminguks ei ole vaja kohtu luba või prokuratuuri luba või korraldust (KrMS § 32 lg 1).
Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt on isiku tunnistajana ülekuulamiseks alus, kui isik võib teada tõendamiseseme asjaolusid (KrMS § 66).
Teie avalduses nimetatud täisealise isiku ülekuulamine tunnistajana on seaduslik ja uurimistoimingu läbiviimisel kriminaalmenetluse seadustiku sätteid ei ole rikutud.
Kriminaaltoimikus sisalduvate materjalidega on Teil võimalus tutvuda siis kui prokuratuur tunnistab kohtueelse menetluse lõpuleviiduks ning annab kriminaaltoimiku koopia kaitsjale (KrMS § 223).

Kriminaalasjas Teie suhtes tõkendi valimisel on arvestatud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid.(KrMS § 127 lg 1). Eeltoodu alusel on valitud tõkendiks elukohast lahkumise keeld (KrMS § 128).

Lisan, et juristina olete Te tõenäoliselt teadlik Riigikogu 18. juuni 2002. a. avaldusest (RT I, 26.06.2002, 52, 326, vt http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=17438) Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis, kus muu hulgas märgiti järgmist: „1940. aasta 16.–17. juunil pani Nõukogude Liit hitlerliku Saksamaaga sõlmitud salakokkuleppe alusel toime agressiooni Eesti Vabariigi vastu, okupeeris ning annekteeris Eesti Vabariigi...“, “Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud panid agressiooni tulemusena okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi territooriumil toime genotsiidi ning inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid....”. Riigikogu kuulutas Nõukogude Liidu organid, kes seda vägivaldselt teostasid nagu NKVD, NKGB, KGB ja teised ning nende asutuste moodustatud tribunalid, erinõupidamised, samuti hävitus- ja rahvakaitsepataljonid ja nende tegevuse kuritegelikuks.
Teie ilmselgelt põhjendamatud väited, mis tõmbavad paralleele okupatsioonivõimude institutsioonidega, on kohatud. Läänemaise julgeolekuteenistuse ülesanne on kaitsta demokraatiat muuhulgas ka nende eest, kes soovivad ära kasutada õigusriiki oma eesmärkide saavutamiseks, mis tooksid ühiskonnas kaasa näilise, mitte tegeliku demokraatliku õiguskorra kehtestamise.

Kui Te leiate, et menetlusnõuete rikkumine menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel on kaasa toonud Teie õiguste rikkumise on Teil kui menetlusosalisel õigus enne süüdistusakti koostamist esitada prokuratuurile kaebus uurimisasutuse menetlustoimingu või määruse peale, (KrMS § 228 lg 1).

Lugupidamisega

Arnold Sinisalu
politseidirektor

Kuna Kapo vastused tundusid sisutühjadena, saatsin peadirektor Aldis Alusele 31. detsembril 2007. aastal veel ühe kirja, milles pärisin oma küsimustele konkreetseid vastuseid.

Lp. hr. peadirektor!

Olen kirjutanud Teile kaks avalikku kirja, 15. novembril ja 5. detsembril 2007.a.
Teie ülesandel on seaduses kehtestatud tähtaja jooksul vastanud politseidirektor Arnold Sinisalu. Oletan, et olete minuga ühel arvamusel, et Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse mõte ei ole see, et võimuesindajad kodanikuga kirjavahetuses oleksid, vaid see, et nad kodanike küsimustele ka vastaksid.

Hr. Sinisalu kaks kirja sisaldavad viideid Kaitsepolitseiameti ja prokuratuuri ülesannetele ning seadustele, kusjuures teise kirja sisu on pea täies ulatuses eelmisest ”kopipeistitud”. Olen saanud vastuse ühele küsimusele – sellest allpool -, kuid kuna ülejäänud on jäänud vastamata, soovin esitada need uuesti.

Vastamata on jäänud järgmistele küsimustele:

Kas Teie arvates Kaitsepolitseiameti ülesanne on takistada kodanikel kasutamast oma põhiõigusi?
Millise seadusega on sätestatud/keelatud käelindi kandmine kinnisel eraüritusel?
Kas Kaitsepolitseiameti ülesanne on sekkuda seadusekuulekate kodanike eraüritustesse?
Kas EV Põhiseaduse 2. peatükis toodud põhiõigused ei kuulugi kõigile?
Milliseid seadusi on meie korraldatud eraüritustel (20. jaanuar, 20. aprill, 9. november) rikutud?
Kas minu eelmises kirjas kirjeldatud vanemassistent Joel Randmaa läbiviidud menetlustoiminguks andsite käsu Teie isiklikult?

Pean tunnistama, et olin nii naiivne, et arvasin, et vanemassistent Joel Randmaa poolne menetlusnormide rikkumine Teid huvitab ja mõistate sellise seadusvastase käitumise oma ametis hukka. Selle asemel vastas Teie alluv hr. Sinisalu ainult, et ”…uurimistoimingu läbiviimisel kriminaalmenetluse seadustiku sätteid ei ole rikutud” ning et menetluse seaduslikkuse ja tulemuslikkuse tagab prokuratuur. Arvan, et seaduserikkumistest Teie ametis vastutate ikkagi ennekõike Teie ise. Vastusest järeldub aga, et Teie peate taolist menetlustoimingut seaduslikuks ja kohaseks. Nähtavasti ei oma Kriminaalmenetluse seadustiku §-id 9 ja 68 tähtsust menetlustes, mida viib läbi Teie juhitud amet.

Hr. Sinisalu esitab mõlemas kirjas väite: ”Teie ilmselgelt põhjendamatud väited, mis tõmbavad paralleele okupatsioonivõimude institutsioonidega, on kohatud.” Viidates eelpool toodule, mis räägib selgelt, et töötaja rikkumisel on Kapo juhtkonna heakskiit, pean tõdema, et Teie ameti tegevus mitte ainult ei ainult meenuta KGB tegevust, vaid paistab oma metoodikas ja seaduste eiramises sellega kohati lausa samastuvat. Teie ameti jesuiitlik tegevus (vahendite eetiline valimatus eesmärgi saavutamiseks, kuulekuse kontseptsioon, mis võib eeldada ülemuse soovide etteaimamise ja täitmise ilma otsese korralduseta) ähvardab muuta Eesti Vabariigi mitteõigusriigiks.

Hispaanias, 31. detsembril 2007.a.

Risto Teinonen
Endiselt Eesti Vabariigi kodanik

Hr. Sinisalu vastas:

Vastus

Teie kolmandale avalikule kirjale vastates märgime, et olete kätte saanud vastused varem saadetud avaldustele ja neid ei pea me vajalikuks enam korrata.

Teie korduvatele samasisulistele avaldustele meil midagi enamat lisada ei ole.

Vastavalt Avaliku teabe seaduse § 23 lg p-le 1 keeldub teabevaldaja teabenõude täitmisest, kui samale teabenõudjale on taotletav teave juba antud ja teabenõudja ei põhjenda vajadust saada teavet teist korda. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 5 lg-7 sätestab, et üheaegselt mitmel viisil samale adressaadile esitatud samasisulisele märgukirjale või selgitustaotlusele vastatakse üks kord.

Obiter dictum korras lisan, et 21. sajandi Euroopas ei ole vast kohane kasutada iganenud kontseptsiooni jesuiitlusest, kuivõrd tegemist on roomakatoliku kirikus lubatud orduga, mis aktiivselt tegutseb paljudes Euroopa Liidu riikides.

Lugupidamisega

Arnold Sinisalu
politseidirektor

Teisisõnu: „kuna me varasemateski kirjades pole vastuseid andnud, ei pea me nende vastuste kordamist vajalikuks“. Sellele kirjale ma vastata ei soovinud – juba sai selgeks, et Kapo ei pea ennast kohustatuks kodanike kirjadele vastama (= sisulist vastust andma).

Nii jõudiski menetlus, mille seaduslikkuse ja tulemuslikkuse tagajaks on Lõuna Prokuratuur, uuele aastale ja sai 17. jaanuaril 1-aastaseks.

1. veebruaril läks juhtivprokurör Heili Sepp teisele tööle.

17. veebruaril sai see 13 kuud vanaks.

17. märtsil 14 kuud vanaks.

Asi aegub kõige varem 2018. aastal.

Menetlus võib lõppeda ka kahtlustatava surmaga. Pean olema liikluses ettevaatlik ;)
Ja aknaid pestes hoiduma Artur Sirgi saatusest ;)
Ilmselt on siiski lootust eluga pääseda, sest iga kord, kui olen menetleja käest taotlenud luba Hispaanias käia, on see ka antud. Arvan, et selles lootuses, et ma tagasi ei tule...

Tagasi üles

Kriminaalasi nr 07760000007

Artiklid

Kontakt