SISSESÕIDUKEELDUDE MÄÄRAMINE KOLMELE ESTOFIILILE
20. aprillil 2006. aastal toimus Tallinnas pidulik õhtune koosviibimine, millega tähistati Adolf Hitleri 117-ndat sünniaastapäeva. Sellel kinnisel eraüritusel viibis 23 isikut, kelle hulgas oli kolm Soome kodanikku. Tehti ka mõned fotod minu fotokaga ning need urgitses pärast netiga ühenduses olnud arvutist endale Kapo.
Mind kutsuti esimest korda Kaposse, Tartu nn „Lutsu tänava Sõbra majja“, umbes kuu aega hiljem. „Vestlejateks“ Kapo poolt olid Janek Järva ning keegi tumedate juustega poolunes ametnik. Põhiliselt rääkis Järva, kes oli tollal üks nn skinheadide järelvaatajaid. Vestlus algas huvitavalt: „Me ei taha kuulda midagi teie põhiõigustest!“. Näidati fotosid ürituselt ning valetati, et need on saadud soome kolleegide käest. Mõningaid Järva repliike: „Need pildil olevad isikud ei kujuta endast Eesti Vabariigile mingit ohtu“. Ilma, et mina oleksin maininud ühtegi sõna teiste rahvuste kohta, ütles J, et „ega meiegi siia neegreid ei soovi“. Pikast vestlusest jäi meelde veel õrnalt varjatud ähvardus: „Siin Tartus tegutses varem üks vene äärmuslaste organisatsioon. Siis me sekkusime. Tänaseks on üks organisatsiooni juhtidest poonud end üles, üks on teadmata kadunud, kolmas... Kas te saate aru, mida ma tahan öelda?“ Viisin vestluse ka Kapo tegevuse juurde heites ette, et Kapo töötajad peaksid käituma viisakalt, mitte ähvardama inimesi ja karjudes noorte peale, kes „jutuajamistele“ kutsutud. Mõlemast olin varem sõprade-tuttavate käest kuulnud. Näiteks tõin juhtumi, milles ühe aatelise noore tudengi kursuseõe juurde oli läinud Kapo töötaja sooviga neiu kaudu ta kursusekaaslast mõjutada. Kapo töötaja oli neiule öelnud aatelise tegevuse ohtlikkuse kohta muuhulgas: „Praagalt leitakse sageli kevadeti, kui jää on ära sulanud, laipu“. Oletasin, et J oleks eitanud, et Kapo töötaja oleks midagi sellist võinud öelda. Aga ei – ta jätkas ise samas vaimus: „No aga sealt ju leitakse!“. Noorte jutukaaslaste peale karjumise kohta ütles J, et selline suhtlemine on vajalik, muidu noored ei saa sõnumist aru. Paaril korral, veel saates mind Sõbra maja välisuksele, rõhutas J, et on väga tähtis, et meie üritustest ei saaks teada need, kes võiksid kasutada seda infot Eesti vastu. Ta viitas idanaabrile. Me ei olnud üritustest avalikkusele rääkinud ja ma lubasin ka edaspidi madalat profiili hoida. Kuid sellega, mis edaspidi Kapo poolt tehtud on, tõlgendan ennast sellest lubadusest vabastatuks.
Järgmine üritus 2006. aastal toimus 9. novembril Pärnus. Tähistasime natsionaal-sotsialismi langenud märtrite päeva, jällegi kinnise eraüritusega. Ka sellest üritusest ei lekkinud avalikkuse ette midagi.
Kuid siis järgnes midagi, mis nullis Kapo töötaja J esitatud soovi, et üritustest ei saaks kõrvalised isikud teada. Postimehes ilmus 5. detsembril uudis valitsuse pressikonverentsilt, millel justiitsminister, endine kommunist Rein Lang mainis, et „meil on andmeid ühe kindla selli tegevusest, kes aeg-ajalt korraldab kuskil metsataludes selliseid Kristallöö tähistamisi, kus haakristilipp tõmmatakse kõrgesse vardasse ja siis mehed seal viskavad kätt.“ http://www.postimees.ee/051206/esileht/siseuudised/232461.php 18. detsembril kaitses majandusminister, endine kommunist Edgar Savisaar Postimehes oma ettepanekut anda Eesti kodakondsus eriliste teenete eest vene transiidiärimees Andrei Filatovile (Filatov oli Eesti-vastase vene propagandafilmi toetaja – Kapo hinnangust temale ilmusid tollal mitmed artiklid, nt: http://www.postimees.ee/131206/esileht/siseuudised/234161.php Savisaar tundus oma kirjutises imestavat, et mispärast Filatovile kodakondsust anda ei võiks – vaadake, kellele Laari valitsus andis kodakondsuse – kellelegi Teinonenile! Savisaar: „Meedias on viidatud sellele, et tegu on ühe fašistliku liikumise juhiga Eestis. Võitluskaaslased austavat teda füüreritervitusega ning ta töötavat agarasti pruuni värvi ideede levitamise nimel noorte seas.” http://www.postimees.ee/181206/esileht/arvamus/234826.php
Sellisel taustal pole üllatav, et kriminaalmenetlust minu suhtes alustati juba kuu aja pärast, 17. jaanuaril 2007.a. Teada sain sellest siiski alles 12. juunil, mil Kapo töötajad tungisid minu ja veel kaheksa inimese kodudesse kuulivestides ja püstolitega. Kriminaalmenetlusest on omaette lugu.
Kriminaalmenetluse algatamine ei olnud ainus meie teadmata toimunud repressioon. (Kriminaalmenetlust nimetan repressiooniks, sest algatajad ja menetlejad olid juba enne algatamist teadlikud sellest, et mingit seaduserikkumist toimunud ei ole, tegemist oli ja on endiselt kodanike represseerimisega nende veendumuste alusel.) Siseminister Kalle Laanet - kelle võimaliku kommunistliku tausta kohta mul andmed kahjuks puuduvad – määras 20. veebruaril 2007.a 10-aastase sissesõidukeelu Eestisse kolmele soome estofiilile, kes olid eelmisel aastal osalenud Adolf Hitleri sünniaastapäeva üritusel Tallinnas. Seadus ei näe ette seda, et keelu määramisest peaks isikutele teatama, ja nii tuli see ilmsiks alles 29. märtsil, kui üks härradest, ettevõtja Harri Vertanen, tuli Tallinna oma abikaasaga, kuid saadeti piirilt tagasi.
Kes need kolm härrasmeest olid, kes olid Eestile nii ohtlikud, et said 10-aastase sissesõidukeelu? (Muuseas: tol kevadel anti vene našistidele enamasti viieaastaseid keeldusid, kuigi kahtlemata tegemist oli Eesti-vastaste isikutega). Nagu öeldud, on Harri Vertanen ettevõtja, kellel on viisteist aastat olnud korrektsed ärisidemed Eestiga. Ta omab Tallinnas kahte korterit. Harrastuslendurina on ta hobi korras kirjastanud Hendrik Arro raamatu „Eesti lendurid lahingute tules“ soome keeles. Jäägu Vertanen siinkohal ainsaks, kelle nimi mainitakse. Teine härra on ajalootudeng, kes on Tartu Ülikoolis õppinud ja on ühe Eesti korporatsiooni liige. Ta kirjutab lõputööd eesti ja soome üliõpilaste koostööst enne Teist maailmasõda. Ta on tegutsenud soome-eesti sõprusseltsides ja olnud üks estofiilide ajakirja Pro Estonia toimetajaid. Kolmas mees on endine politseinik, kes on osanik ühes Eestis registreeritud õigusbüroos.
Kui hr. Vertanen oli piirilt tagasi saadetud, palus ta minult abi. Kui
ta oli saatnud volikirja, sain ministeeriumist minister Laaneti määruse
kätte. Sellel oli sissesõidukeelu määramise põhjuseks toodud vale, mille
järgi nendel kolmel härral on Soomes sidemeid ekstremistlike ja rassistlike
organisatsioonidega ning et nad on korraldanud Eestis paremäärmuslaste kokkutulekuid.
Kuna väited olid valed – mida hiljem kinnitas ka Soome Suojelupoliisi -
ja mehi ühendas ainult see, et nad olid minu sõbrad, kes olid Hitleri sünnipäeva
tähistanud, esitasime aprilli alguses ametisse astunud uuele siseministrile,
endisele kommunistile
Jüri Pihlile taotluse sissesõidukeeld tühistada. Seaduses toodud tähtaja
lõpuks (mai algus) tuli vastus, et ministeerium vajab veel vastamiseks aega
kuni 20. maini. Kuna ministeerium selleks ajaks siiski ei vastanud, andis
üks meestest, kes oli mu töökohaks olnud õigusbüroos mu ülemus, mulle ülesande
keeldude õige põhjus avaldada. Nii ilmuski Postimehes sama pilt, mida Kapo
Tartu osakonnas oli mulle aasta varem näidanud J. Inimeste näod olid „segatud“.
Artikkel on siin:
http://www.postimees.ee/220507/esileht/siseuudised/262006.php
Rääkisime siiski veel tollal „stiilipeost“, kuid oli selge, et see on väga läbipaistev. Kohe pärast tõe avaldamist laekus ka ministeeriumist vastus, mille sisu oli vastuoluline. Kokkuvõttes oli selle mõte järgmine: Kuna keeldudele alust ei ole, on põhjendatud nende kehtivusaega lühendada (mitte aga neid tühistada!!). Nii need lõppesidki 1. juunil.
Selles asjas said endised kommunistid vastu hambaid. Kuid meie puistamine oli juba lähedal. Sellest kriminaalmenetluse loos.
Järelkajana on Soomes parlamendis esitatud ja hetkel menetluses järelepärimine selle kohta, millist infot ja mis alustel vahendab Kapole soome Suojelupoliisi. Sellise järelepärimise põhjuseks on Kapo töötajate väited, nagu oleks sissesõidukeelu saanud soomlaste tausta kohta „info“ saadud Suojelupoliisilt. Asi on endiselt pooleli. Suojelupoliisi vestles ka juhtumi käigus kahega keelu saanud soomlastest (teadaolevalt mitte Vertaneniga!). Sõnum oli mõlemale sama: midagi seadusevastast toimunud pole, kuid... ärge enam temaga suhelge! (ehk minuga).
