Läti leegionäride päev 16. märts 2008. a.
Lätis moodustati Teise maailmasõja ajal kaks SS-diviisi, kes võitlesid vapralt puna-armee vastu ja tegid oma parima, et kaitsta euroopalikke väärtusi ja takistada barbaritel läände tungimast. Leegionäride päevaga mälestatakse 16.-19. märtsil 1943. aastal Velikaja jõe ääres peetud lahinguid, milles puna-armee üksused said läti SS-diviisidelt lüüa.Läti leegionäride päev 16. märts oli veel kümme aastat tagasi Läti Vabariigis riiklik tähtpäev. Pärast juudiorganisatsioonide ja USA diplomaatide jõulist survet otsustati päeval selle riiklik staatus ära võtta, kuid päeva tähistamine loomulikult jätkus. Kaks aastat tagasi oli rongkäik vabadussamba juurde koguni keelatud. Rahvuslikult meelestatud organisatsioonid viisid asja kohtusse ning kohtu seisukoht oli, et selliseid üritusi ära keelata on põhiseaduse vastane. Nii tähistati leegionäride päeva möödunud aastal ja samuti tänavu.
Kuna minu suhtes kehtib fabritseeritud kriminaalasjaga seoses 12. juunist 2007. aastast tõkendina elukohast lahkumise keeld ilma menetleja loata rohkemaks kui 24 tunniks, taotlesin vanemassistent Joel Randmaalt luba osalemaks Läti leegionäride päeva üritustel.
Esitasin oma taotluse 20. veebruaril ning nõusolek elukohast lahkumiseks saabus 6. märtsil.
Alustasime sõitu 16. märtsi hommikul bussiga Tartust. Umbes kilomeeter pärast Läti Valkat peatasid bussi läti piirivalvurid. Kontrolliti reisijate dokumente. Ühel piirivalvuritest oli käes prinditud nimekiri, millel oli 25-30 nime, nende hulgas selliseid tuntud isikuid nagu Klenski, Linter, Reva ja Sirõk. Paberi teisele küljele oli käsitsi lisatud meie leegionäride päevale sõitjate nimed (meid oli neli). Ilmselt olid need teatatud telefoni teel, sest nimed olid valesti kirjutatud. Selgus, et kolm ülejäänut tohtisid sõitu jätkata tingimusel, et näitavad oma pagasi sisu, kuid mulle näidati Läti siseministri kaheleheküljelist määrust, millega kolmele isikule kehtestati sissesõidukeeld Läti Vabariiki ajavahemikus 12.-20. märts 2008.a. Üks neist kolmest olin mina. Niipalju siis Schengeni leppest ja isikute vaba liikumise põhimõttest Euroopas...
Taotlesin elukohast lahkumiseks luba mainides, et soovin leegionäride päeva tähistama minna. Luba anti, kuid samas hoolitses Kapo selle eest, et Läti vastav organ katkestaks mu reisi piiril. See tuletab mulle meelde aega kakskümmend aastat tagasi, kui oli veel nõukogude kord ja julgeolekuorganil nimeks KGB. Õppisin tollal Rootsis, aga Soome kodanikuna oli mul võimalus taotleda stipendiumi õppimiseks Pedagoolisises Instituudis. Selliseid anti igal aastal viiele soomlasele. Stipendiumi ma ka sain, kuid viisat Nõukogude-Eestisse minule kui antikommunistile ei antud. Tol aastal õppiski Pedas ainult neli soomlast. See juhtum seletabki mu déj� vu tunde Valkas. Ajad muutuvad, kuid GPU-NKVD-KGB-KAPO mitte. Kapo ja selle läti kolleegid tegid ka seekord oma tööd halvasti – nagu Postimehest lugeda võis, lubati Riiga meelt avaldama Eesti vene äärmuslasi Notšnoi Dozorist. Või lasti nad sinna meelega?
