VÄÄRTEOASI Nr. 230107000079
Sain väärteomenetlusest teate 11. juunil 2006. aastal. Asja menetles Põhja Politseiprefektuuri uurimistalituses juhtivkonstaabel S. Tähelepanuväärne on see, et järgmisel päeval toimus Kapo poolt mu kodu läbiotsimine ning juhtivprokurör Heili Sepa poolt ülekuulamine kriminaalasjas, mille menetlus samuti endiselt käib. Kriminaalmenetluse eest hoolitseb Kaitsepolitseiamet, kasutades kõige alatumaid võtteid ning rikkudes jõhkralt kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, muuhulgas ähvardades tunnistajaid näiteks sellega, et nende vanemad võivad jääda ilma oma töökohtadest. On esinenud ka surmaga ähvardamist Kapo töötajate poolt. Siin kirjeldatav väärteomenetlus on selgelt sama repressioonikampaania üks kõrvalsüžee. On ka teisi viiteid sellele, et kuigi väärteoasja menetleja on politsei ja kriminaalasja menetleja kaitsepolitsei, käivad menetlused ühes taktis, ühe režissööri juhtimisel. Ühte menetlust ei taheta lõpetada enne, kui teise suhtes on otsus tehtud.
Karistusseadustiku § 151 lg. 1:
§ 151. Vaenu õhutamine
(1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale
või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu,
usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise
või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele
või varale, – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
Teatises oli lisatud, et “Raamat võib sisaldada vaenu õhutamise tunnuseid.
11.06.2007.a. ekspertiisimääruse alusel määrati raamatule semiootika ekspertiis”.
Millega on tegemist?
Ajaloohuviliste klubi MTÜ Uus Euroopa tellis aprilli alguses 2006. aastal
trükikojast kordustrüki sõja ajal Tallinnas ilmunud propagandaraamatukesest
“Adolf Hitler – Vabastaja”. Raamat skaneeriti originaalist ning selle kaanele
lisati ribake, millel teatati, et tegemist on Uue Euroopa toimetisega nr.
2, ning tagakaanele lühike tutvustus, mis informeerib lugejat sellest, et
tegemist on sõjaaegse väljaande kordustrükiga, mis nüüd antakse välja ajaloohuviliste
kasutada. Trükise tiraaž oli 500 tükki.
Trükise presentatsioon toimus 20. aprillil korraldatud Hitleri sünnipäeval.
Kuna trükised olid saadud kätte mõned päevad varem, olin helistanud Eesti
Ekspressi ajakirjanikule Pekka Ereltile ning pakkunud seda talle lehes tutvustamiseks.
Härra Erelt mainiski, et võiks seda ühes artiklis kasutada. See artikkel
kujunes aga kallutatuks ja eksitavaks.
Artikkel on siin:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/5B7D21FC9F759E74C22572C7003A8FC8
Hr. Erelt oli andnud Dimitri Klenski kätte Vabastaja-trükise ja pannud
artiklisse Klenski sõnadena: “Teine asi on, kui ta levitaks natsiideoloogiat.
Näiteks praegu on mu käes raamat “Adolf Hitler vabastaja”. See on antud
välja suure tiraažiga ja on mõeldud ka lastele. See on propaganda.”
Kas “suur tiraaž” ja “mõeldud ka lastele” oli Klenski oma looming või oli
selle talle serveerinud Pekka Erelt, ei oska ma öelda.
Aprillirahutuste ajal kutsuti mind Tartu Kaposse. Eelmisel päeval oli sinna
kutsutud Tartu skinide kaks juhti – või vähemalt meest, keda Kapo juhtideks
pidas. Nende käest oli palutud, et “paremäärmuslased” Tallinna sündmustesse
ei sekkuks, vaid annaksid politseile töörahu asi joonde ajada. See aga oli
täiesti mittevajalik palve, sest rahvuslased olid selles omavahel varem
kokku leppinud ning vastava seisukoha oli avalikult esitanud ka Iseseisvuspartei
(mainitud kaks härrasmeest on ka erakonna liikmed, nagu minagi). Minu käest
palus sama Kapo kohaliku osakonna juhataja politseidirektor P. Kinnitasin
talle, et mind okupandi sammas üldse ei huvita ja skinidele pole ma ka mingi
autoriteet. Lisaks kritiseerisin tema meie kohta kasutatud sõna “äärmuslased”.
Äärmuslased on kindlasti need, kes Tallinna tänavail mässasid, aga kuidas
saab sama sõna kasutada meie kohta, kes tähistame ajaloosündmusi kinnistel
üritustel ülikond seljas, Wagneri muusikat kuulates? Siis võttis Kapo Tartu
juht jutuks Vabastaja-trükise. Tema arvates selles midagi kriminaalset ei
ole, kuid ta palus, et ma seda tudengilaadale müüma ei läheks. Ütlesin talle,
et kui see tagab talle rahuliku ööune, ei müü ma seda laatadel enne mai
keskpaika. Poodidesse trükis muidugi läheb.
Kuid poodidesse ta ei läinud, sest Apollost kirjutati, et nendele oli politsei
helistanud ja soovitanud raamatukest müügile mitte võtta. Samuti keeldus
Rahva Raamat. Vabastaja ongi olnud müügil põhiliselt antikvariaatides ja
muutunud juba harulduseks. Tallinna Raamatukoist olid politseinikud sinna
müüki viidud eksemplarid ära viinud juba mai alguses, kui väärteomenetlus
algas.
Klenski käis mais ka Moskvas, kus ta esines televisioonis ja tutvustas seal
nii Vabastajat kui ka Uue Euroopa varasemat väljaannet “Adolf Hitler ja
lapsed”, mis on Rahva Raamatus endiselt saadaval – ja mida on samas Kapo
töötajad kriminaalmenetluse käigus ära võtnud üle tuhande eksemplari.
“Adolf Hitler – Vabastaja” on propagandaraamat, see on tõsi. Kuid ta on
oma aja toode ja ajaloo dokument. Tagakaane tekst informeerib lugejat, et
tegemist on sõja ajal ilmunud teose kordustrükiga. Määrata sõjaaegsele propagandatrükisele
semiootiline ekspertiis, on midagi erakordselt jaburat. Küsimus on selles,
kas ajaloo dokumente tohib välja anda. Võtame kasvõi Vana Testamendi, juutide
pühakirja. Ta on täis vihkamist ja üleskutseid naaberrahvad maha lüüa. Kas
ta peaks olema keelatud? Või võtame näiteks Siioni tarkade protokollid.
See on praegu raamatupoodides müügil, kuid 1998. aastal peeti selle eelmise
trüki asjus kohtuprotsess. Raamat oli antud välja 1995. aastal ja väljaandjate
vastu alustati kohtuprotsess. Asi jõudis 1998. aastal Tartu Ringkonnakohtusse,
kus tehti hämmastav otsus – väljaandjad mõisteti õigeks, kuid tiraaž määrati
hävitamisele, mis ka toimus. Märkimisväärne sealjuures oli kohtu seisukoht:
info peab olema inimestele kättesaadav.
Selles ongi asja tuum.
Olen nõus sellega, et “Adolf Hitler – Vabastaja” taolist uut väljaannet
ei tohi tänapäeval välja anda. Vihkamise õhutamine peab olema keelatud.
Samas ei tohi ajalugu olla keelatud. Kas me peaksime ära keelama ka Untsakate
ja Lindpriide esitatud metsavennalaulud?? Soomes ilmus mõned aastat tagasi
cd-plaat, mille tiraaž oli kümneid tuhandeid. Sellel olid sõjaaja laulud,
nende hulgas üks, millel 36 korda mainiti, et venelasele tuleb kuul tulistada
ikka silmade vahele. Laul on ajalugu, sellest ei ole tekkinud mingit arutelugi,
kas see peaks olema keelatud ja kas sellist plaati tohib müüa.
Käesoleval aastal on ilmumas Martin Lutheri raamat “Juutidest ja nende valedest”
esimest korda eesti keeles. Väljaandmine on väljaandja poolt tõeline kultuuritegu.
Raamatus on usuisa seisukohti, näiteks, et juutide pühakirjad tuleb hävitada,
sünagoogid maha põletada jne, kuid taaskord on tegemist ajaloolise dokumendiga,
ja sellest saab lugeja kindlasti aru.
Politsei töötajad on menetluse ajal ülekuulamistel paaril korral pärinud:
“kas te pidite andma selle raamatu just aprillirahutuste ajal välja?”.
Sellele olen vastanud ja vastan tänasel päevalgi:
1. Kas meie, tavakodanikud, pidime raamatu trükkimist tellides aprilli alguses
neid rahutusi ette nägema, eriti kui paistab, et neid ei näinud ette ka
võimuorganid?
(tegelikult usun, et Kapo oli suurepäraselt kursis sellega, mis tulemas
oli, kuid nähtavasti olid rahutused nende huvides. Vähemalt paistab, et
need olid valitsuse huvides, kui vaadata ta populaarsuse tõusu).
2. Miks peaksid venelased Vabastaja-trükise pärast vihastama? Selles pole
venelasi isegi mainitud.
3. Ja viimaseks – kas ajaloo dokumentide väljaandmise peaks olema keelatud
seetõttu, et nad kellelegi ei meeldi? Kas me peaksime kitsendama oma trükivabadust
seetõttu, et meil on õnnetul kombel selline naaber nagu on või mitusada
tuhat siia asustatud venelast? Kui nii on, kas on veel teisi vabadusi, millest
peaksime loobuma?
Väärteomenetlust alustati Tallinnas. Oktoobris taotlesin väärteoasja menetluse toomist Tartusse, kuna see on minu kui menetlusaluse isiku elukoht. Samas lootsin et ülikoolilinnas saadakse paremini aru sellest, mis on ajalugu ja mis on raamat. Ja loomulikult ei saa kohalik maakohus väga kergesti mööda minna eespool mainitud Tartu Ringkonnakohtu seisukohast. Taotlus rahuldati 22. oktoobril ja menetlus siirdus Tartusse. Praegu menetleb asja juhtivkonstaabel K. Esitasin talle 15. jaanuaril päringu menetluse hetkeseisu kohta, kuid ta ei suvatsenud kuu aja jooksul vastata, kuigi seda eeldab Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus. Seetõttu esitasin kaebuse tema ülemusele ja lõpuks saingi vastuse, milles tõdeti, et menetlus võib kesta kuni kaks aastat. Kirja järgi oli sellele lisatud vastused mu novembris esitatud kirjale, kuid eksikombel oligi lisas pöördumine eelmise menetleja poole Tallinnas, paludes tal kuulata üle trükikoja töötatajat küsimustes, millele oleks algkooliõpilane saanud vastused nädalaga kohe menetluse alguses. Juhul kui mõrvade uurimine käib Eestis samasuguse efektiivsusega, elame erakordselt ohtlikus ühiskonnas.
LUGU LÕPPES väärteomenetluse lõpetamise määrusega 2. septembril 2008.a. pärast politseipeadirektorile 13. augustil saadetud kirja (vt. artiklid). Seega - VÕIT!
Adolf Hitler - Vabastaja. Kes osta soovib, võtku ühendust. Hind ainult 88 krooni. 88!
