Aatekaaslane Horsti lugu
Horst on hea näide sellest, kuidas Kapo töötajad tegutsevad. Horst on Ida-Virumaalt pärit ja noore patrioodina pidi ta taluma kaponike pidevaid „jutuajamisi“ juba gümnasistina. Kui MTÜ Uue Euroopa asutanud teoloogia tudengid korraldasid Tartus esimese piduliku aatelise ürituse 2006. a. jaanuaris, olid kohal peamiselt tudengid – nende hulgas Horst. Märtsis järgnes läti leegionäride aastapäeval käimine Riias. See oli seiklusrikas käik. Jõudsime olla Tartus tagasi umbes kümme minutit, kui kaponik „Innar“ (ilmselt vale nimi) võttis Horstiga ühendust. Nad said lühidalt kokku ja Innar päris Läti sõidu detaile. Pärast seda saime ühes kohvikus kokku, meid oli kolm Riiast tulnud sõpra. Innar aga helistas uuesti ja tahtis Horstiga veel kokku saada. Midagi oli jäänud pärimata. Nii ta ilmuski kohvikusse meie lauda. Arenes naljakas vestlus, mis lõppes sellega, et Innar jooksis minema. Pärast levis kuulujutt, et ta lasti Kapost töölt lahti. Usutav, sest teda pole enam sel tööl nähtud. Loodetavasti hankis ta endale mõne väärikama ameti.
Horst osales aktiivselt kõikidel korraldatud üritustel. 12. juunil 2007.
puistamistel otsiti ka tema tudengikorter läbi ja teda kuulati üle.
2008. aasta jaanuari Wannsee konverentsi tähistamine oli lähenemas. Eelneval
nädalal läksid selle ülikoolis viimasel kursusel õppiva – seega juba mitu
aastat täisealise – noormehe ema töökohale kaks Kapo töötajat. Nood „härrasmehed“
pärisid muuhulgas, kas proua teab, kus ta poeg tuleval nädalavahetusel viibib?
Kas proua teab, millega ta tegeleb? Minu kohta olevat nad öelnud, et „ah-jaa,
tema kohta on meil juba materjalid olemas, et ta vangi saata!“. Loomulik,
et noormehe ema ehmus. Kas mõni ema ei oleks ehmunud? Ja eks see oli ka
kaponike eesmärk. Ja loomulik samuti, et ema helistas oma pojale. Ja ka
loomulik, et poeg vihastas – ta ju täisealine ja mis õigus on kaponikel
tema ema ehmatamas käia? Seda enam, et ta pole mingit seadust rikkunud,
on ainult kasutanud Põhiseaduses tagatud õigusi! Noormees helistas Kapo
teabenumbrile ja väljendas toimunu üle oma pahameelt. Ja mis sellele järgnes?
Noormees kutsuti järgmisel päeval Tartu Kaposse, mida tuntakse ka „Lutsu
tänava Sõbra maja“ nime all. See on maja, kuhu ei tasu kunagi ilma esindajata
minna! Nüüd võtsid kaponikud teemaks selle, et noormehe isal on ju hea töökoht
linnavalitsuses... Rõhk oli väljendamata sõnal, jutu sõnum oli, et noormehe
isal on ju hea töökoht linnavalitsuses... veel. Kusjuures tüüpiline
Kapo võte: kui isikut, keda ähvardada soovitakse, kuidagi pinnida ei saa,
ähvardatakse lähedaste tampimisega. Wannsee üritus tuli ja läks ilusti –
osalejaid rohkem kui kunagi, kuid ka kaponike huvi – igati seadusliku ürituse
vastu oli suur. Üritus toimus laupäeval. Esmaspäeval helistas Horst mulle
ja oli närviline. Ülikoolis oli eksamiperiood, tal oli sel nädalal mitu
eksamit teha ja ees viimane semester. Ja nüüd oli talle helistanud keegi
kapo töötaja V, kes oli kamandanud ta Lutsu tänava Sõbra majja kella kolmeks
samal päeval. Horst olla küsinud, kas homme samal ajal ei võiks, sest homme
hommikul on eksam ja tuleks selleks õppida. Kaponik V olevat karjunud vastu:
„Kas sa ei saa aru? Kas me peame kohaldama sundtoomist?!!!“ Hea näide sellest,
et mingi fabritseeritud kriminaalasi on Kapo töötajatele, kellele hariduse
omandamine ei teeks paha, piisav põhjus korralike kodanike õpinguid häirida.
Horst siis läks Sõbra majja teatatud kellaajaks, kella kolmeks. Nelja ajal
saatsin talle sõnumi, et teada saada, kas ta on juba represseerijate käest
pääsenud. Vastust ei tulnud. Viie ajal helistasin talle. Ta ei vastanud.
Poole kuue ajal helistas ta ise mulle. „Risto, mul on väga kahju, kuid nüüd
on nii, et meie enam ei suhtle“. Teades, et ta on kapo menetlejate (mina
nimetaksin pigem barbarite) juures, vastasin, et „mul on sellest väga kahju,
kuid ma saan sinust aru“. Hetke pärast helistas mulle mu lapse ema, kes
nutusena päris, miks Horst temaga enam suhelda ei taha. Hiljem selgus, et
Horst oli kõnede ajal endiselt Sõbra majas ja ta oli sunnitud oma sõpradele
helistama ja teatama sellest, et suhtlemine on läbi. Ühtlasi selgus, et
teda ei olnud sunnitud selleks represseerimistoimingu lõpus, vaid teda hoiti
Kapo ruumides veel kaks ja pool tundi. Pärast pole me tõepoolest suhelnud,
Horst on mitmete sõbrade silmist täiesti kadunud. Loodetavasti saab ta ülikooli
ilusti lõpetatud ning repressiivamet jätab ta vanemad rahule. Eks suhtleme
Horstiga taas siis, kui Eesti on repressiivorgani haardest vaba, iseseisev
õigusriik. Õppida võib loost vähemalt seda, mis toodud artiklis Kapoga
suhtlemine - Kapo ruumidesse mitte ilma advokaadita minna!!
*nimi muudetud
