Hunt hunti ei murra!
Autor: Tiit Madisson, Eesti Rahvusliku Liikumise liige
Lisaselgituseks artikkel Kalle Laanetilt 30.05.2006 "Tants ümber pronksmehe" http://tartu.postimees.ee/300506/esileht/arvamus/203601.php
Olen pärast rahvuslaste 20. mai 2006. aasta meeleavaldust sattunud kaitsepolitsei tagakiusamise alla. See väjendub mitte ainult mingi tavapäraste jälitustegevuslike meetmetega (telefonide pealtkuulamine, internetiside jälgimine, tuttavate küsitlemine jne), vaid mind ja mu perekonda hakati majanduslikult ruineerima, teisisõnu – taga kiusama. Juba 2006. aasta suvel saatsin kapo peadirektorile avaliku kirja – vastust ei tulnud. Sinisilmselt arvasin, et kaitsepolitsei tegevust kontrollima pidav riigikogu komisjon võib mind ehk aidata, läkitasin isikliku kirja tuttavale poliitikule Marek Strandbergile. Kirjale mingit vastust ei tulnud.
Olen pikemat aega „imetlenud” Eesti poliitikute ignorantsust, kõrkust, imelühikest mälu, analüüsivõime puudumist, rahvast ajudeta ja mõtlemisvõimetuks pööbliks pidamist. Praegusel ajal, mil riigikogu maine on rahva hulgas taasiseseisvuse algusest madalaim, demonstreerivad riigikogulased oma ebaadekvaatselt vihase vastureaktsiooniga, et Toompeal ei suudeta aduda, mis meeleolud rahva hulgas valitsevad.Toompea on kui soo, mis imeb endasse kõik sinna sattunud. Väga kiiresti on seal toimivad mängureeglid selgeks saanud ka Toompeale hiljaaegu sattunud poliitikud. Selgub, et kõikvõimalikud isiklikud hüved ja klannihuvid kaaluvad üles riiklikud huvid. Vildaka valimisseaduse abil riigikokku valitud on imekiiresti suutnud unustada, et põhiseaduse järgi kuulub võim rahvale ja nemad on vaid rahva teenrid. Seega ei ole põhimõttelist vahet „parteibroiler” Jaan „Värdjas” Kungla või suure häälekogusega riigikokku pääsenud Marek „Rubla” Strandbergi käitumisel.
Poliitkartelli tegevust aastaid tähelepanelikult kõrvalt jälginuna suutsin siiski veelkord rehale astuda. Arvasin, et riigikogulased peavad ehk veidigi lugu riigist, kelle esindajad nad on. Kahetsusväärselt selgub, et riigikogu jälitusasutuste kontrolli erikomisjon on sisuliselt loodud kodanikele puru silma ajamiseks ja tegelikult mitte mingisugust kontrolli ei toimu. Teine võimalus veel. Teatakse kaitsepolitsei seadusevastasest tagakiusamisest, kuid kuna tegu on poliitkartelli võimule ohtlike inimestega, siis vaadatakse seaduserikkumistele läbi sõrmede. Poliitikud Jaanus Rahumaa (esimees), Marek Strandberg (aseesimees), Mart Laar, Ain Seppik, Kalvi Kõva ja Karel Rüütli on seega asunud kapo seadusevastase tegevuse kattevarjuks. Viimatinimetetud poliitik on asja vastu huvi hakanud tundma vaid pärast oma füüreri Villu Reiljani vastutuselevõtmist. Julgen enda nahal kogetu põhjal väita, et mingit sisulist kontrolli tähtsaima jälitusasutuse töö üle ei toimu. Pigem aitavad riigikogulased repressiivorgani tegevust katta. Eksitava nimega kaitsepolitsei on loodud mitte kodanike või riigi kaitseks, vaid poliitkartelli võimu kindlustamiseks.
Olen sügavalt veendunud, et Toompea seltskonnaga saab suhelda vaid siis, kui su selja taga on piisav hulk julgeid ja vihaseid kodanikke, kellel on poliitikute ignorantsusest riigiasjade vastu ning nende ahnusest kõrini saanud. Allpool avaldan mõningate kärbetega komisjoni aseesimehele saadetud kirja.
„Tere, härra Marek Strandberg!
Seda kirja saatma ajendas Kuku-raadio „Tehnokrati“ saade, kus esinesid jälitusasutuse
kontrollkomisjoni aseesimehena (vabanda, et vana tutvuse poolest sinatan).
Kohe tunnistan, et see on samal teemal teine kiri. Esimese, mis oli tunduvalt
ametlikum ja lühem, saatsin nädala algul - koopia sellest kaitsepolitseile.
Varsti pärast kirja saatmist lakkas mõneks ajaks toimimast meiliaadress,
millelt kirja saatsin. Kuigi mu abikaasa arvas, et „ega hunt hunti murra“
ja pole mõtet „Toompea kamariljale“ kirju saata, teen seekord siiski - võib-olla
mõningase sinisilmsusega - teise katse. Siis saan kunagi öelda, et „ma ju
kirjutasin teile – tegin koguni puust ette ja värvisin punaseks“. Aga kõik
oli asjata – ei leidunud arusaamist ega muretsejaid, mis meie riigikesega
saama hakkab.
Jutt niisiis teie komisjoni otsesest tööst. Kuulsin Sinu raadiojutust, et kõik on kõige paremas korras ja paremgi veel – jälitusorgan täieliku kontrolli all ja kõik igati seaduslik. Kuna tegu ei ole ametliku avaldusega, siis lepime omavahel kokku, et ei hakka silmakirjatsema ega rääkima „kuidas vaja“. Tean, et kõigil „kontrollijail“ on oma luukered kapis. Seega ei ole ükski poliitik pääsenud kapo raudkappide ligi – mis kindlalt kaitstud riigisaladuse seadusega, mis 1997. aastal võeti vastu täiesti vastutustundetute – enamikus (80%) ekskommudest - riigikogulaste poolt. Kuigi paljud protestisid, et see on samm (sala)politseiriigi suunas. Ma olen kapo tööga, samuti vastavate seadustega (eelkõige: jälitustegevuse seadus) kursis, jälitusasutuse meetmeid tundnud oma nahal alates 1994. aastast, kui olin Eesti Rahvuslaste Keskliidu organiseerija. (Tollasest „riigipööramise“ loost, uurimisest ja kohtust olen väga üksikasjalikult kirjutanud raamatus „Riigipööraja märkmik“, seega jätan vanad asjad seekord rahule.)
Kaitsepolitsei uue jälituslaine alla sattusin 2006. aasta mai lõpupoole, enne kui ilmus tollase siseministri Kalle Laaneti artikkel 30. mai Postimehes. Nimelt olin 20. mail 2006 Tõnismäe meeleavalduse peakorraldaja. Enne seda helistas päev varem üks Keskerakonna tagatuppa kuuluv poliitik, kes püüdis mind hirmutada („tead ju, et Edgariga ei maksa tülli minna“, „siseminister on meie mees“ jne), saatsin ta seenele ja meeleavaldus toimus. Muidugi sain aru, et monumendi eemaldamine Keskerakonnale ei meeldi, samuti tean, et Edgar on pika vihaga ja kindlasti järgnevad repressioonid. Oli ju tollases valitsuses siseministri koht keskparteil (st sisuliselt Savisaare juhtida, kelle käsilasele siseminister Laanetile allus ka kapo). Järgnevate repressioonide märguandeks oligi siseminister Kalle Laaneti lehelugu, kuidagi väga omaaegsete „Jaak Kaljo“ alias Mart Kadastiku Edasi paskvillide sarnane.
Mulle on jälitusorganite meetmed tuntud oma nahal. Mingid telefonimängud ei häirinud, see on jälitusmeetmetega igati lubatud toiming. Seda enam, et praeguses orwellilikus Eestis kuulatakse pealt väga paljusid ja nuhiks värvatuid on tunduvalt rohkem („teesklejad“, nagu ütleb seadus), kui ENSV ajal. Asi läks põnevaks, kui „tundmatud heategijad“ hakkasid mu jälgedes käima ja ajasid nurja mu legaalsed leivateenimise võimalused. Kuna tööjutte kuulati pealt, siis hirmutati ära mu firma kliendid. (Minu OÜ tegeles valtsplekist katuste paigaldamisega, reklaam oli internetis ja kliente piisavalt.) Ennetan võimalikku kulmukergitamist: rahvusliku meelsusega mehi (nt skinheadid, kuid mitte ainult nemad) on juba aastaid kapo taolise tegevuse ohvrid – külastatakse tööandjate firmasid ja „hoiatatakse“. (Taolistest meetmetest kirjutatakse koduleheküljel „Kaitsepolitsei-Repressiivorgan“ www.kaitsepolitsei.com .) Kuna äritegevus tehti võimatuks, tuli end hakata elatama haltuuraotstega – käisin ehitamas ja kortereid remontimas nii Eestis kui ka välismaal. Kuna pole enam eriti noor, siis – võid ette kujutada – pole ehitustöö just meelakkumine, nüüdseks on taolisi tööotsi väheks jäänud, sest kinnisvaramull ja edukuse müüt on aia taha läinud!.
Saatsin 2006. aasta suvel kapo peadirektorile avaliku kirja. See ilmus Delfis ja loost ajendatuna tegi Kanal 2 „Reporter“ saatelõigu. Nii avalikus kirjas kui „Reporteris“ oli otse juttu kaitsepolitsei „töömeetoditest“. Kui oleksin luulusid näinud, oleks kapo end loogiliselt võttes pidanud puudutatuna tundma, sest lugu oli avalik. Kaitsepolitsei ei vaevunud isegi vastama – nagu oleksin tühi koht. Ometi olen ju selle riigi eest võidelnud, kuus aastat Gulagis bolševike mõnitusi talunud (sel ajal, kui praegused kapošnikud pioneeridena Tõnismäel „kulpi lõid“ või veel sündida ei jõudnudki), Eesti vabaduspüüdlusi kahe aasta vältel läänes tutvustanud, Eesti riiklust Eesti Kongressis ja Komitees taastanud, Kaitseliitu organiseerinud – kuid ei vääri isegi vastust! /.../
Hiljaaegu kolisin elama Tallinna külje alla Jürisse. Leppisin kokku ühe töövõtjate muredega tegeleva organisatsiooni juhtidega töökoha suhtes. Kuid kapo käsi oli jällegi pikk – võimaliku tööandjaga ilmselt vesteldi, kuna kuulati pealt telefonikõnet. Minuga ei võetud kontakti. Mitme nädala pärast selgus (pärast seda kui SL Õhtuleht avaldas vastava loo), et tööd lubanud organisatsioonil on rahalisi raskusi, mistõttu mind ikka tööle võtta ei saa. Kohe pärast vestlust töö asjus ja saavutatud eelnevat kokkulepet, kartes „karvast kätt“, rääkisin kapo vihjetelefonile sisse jutu: vanadel hiinlastel on vanasõna - ära aja kunagi oma vaenlast nurka. Nii ei toiminud ka KGB, kapol tasuks õppida kasvõi KGB kogemustest. Ilmselt pidasin kapošnikuid liiga intelligentseiks. Minuga isegi ei kontakteerutud, et öelda: kuule, Madisson, põed paranoiat, sest meie – demokraatliku riigi kaitsepolitsei - selliseid meetmeid ei kasuta.
Abikaasa ei saanud isegi müüjana tööle. Kui oli end tööle vormistamas, kõlas ametniku telefonil tirin. Pärast kõnet esimene küsimus mu naisele: kes on teie abikaasa? Seejärel selgus, et antud vastused ei olnud küllalt motiveeritud, et saada 6000 kroonise kuupalgaga müüjatööle. Kui ma otsisin pärast Gulagist naasmist tööd, siis selliseid meetodeid ei kasutatud – jäeti vähemalt võimalus endal hing sees hoida, rotina nurka ei aetud. Sellist käitumist nimetatakse tagakiusamiseks.
Mis on taolise jälitustegevuse eesmärk: teha minu elu võimalikult kibedaks, et ma lahkuksin Eestist ega rikuks oma tegevusega nomenklatuuril tuju? /.../ Kui minu enesetapule ajamine või riigist lahkumine on eesmärk, siis kapošnikud on rängalt mööda pannud. Jah, pidin tõesti omal ajal Eestist ära kolima Kreekasse - „soojale maale“. Kuna seal on kreeka keelt mõistmata töövõtjana võimatu hakkama saada - mu abikaasa töötas Kreekas kolm kuud, isegi purssis natuke kreeka keelt. Raha ettevõtlusega tegelemiseks mul aga pole, seega jäi plaan „soojale maale“ kolimisest vaid roosaks unistuseks. Kuna kapošnikud on mind juba pea kaks aastat majanduslikult ruineerinud, siis puuduvad võimalused isegi ühe otsa piletit osta./.../
Kui mind 1996. aastal endised kommunistid represseerisid, tegid mišinid ja rožokid mida soovisid. Nüüd näib korduvat sama stsenaarium. Muidugi tekitab see rahvusliku meelsusega eestlastes paksu verd, olen iga päev n-ö rahva hulgas – näen ja kuulen, sest paljud tunnevad mind ja peatavad tänaval. Kaugeltki mitte kõik eestlased ei poolda „mööda seinaääri kõndimist“, nagu aprillisündmuste eel ja pärast mõned punaharitlased propageerisid.
Minu kirja eesmärk ei ole kaeblemine, ammugi mitte ähvardamine. Tegu on asjade põhjaliku selgitamisega, mis õige varsti toimuma hakkab. Seega vabanda, kui alahindasin ka Sinu intellekti, püüdes kõik asjad üksipulki lahti seletada. Leian ehk mõningase sinisilmsusega, et rahva mandaadi saanud poliitik – kes kindlasti oled – peab ka vastutust kandma riigi tuleviku eest. Minule ei ole „vastutuse võtmine“ mingi sõnakõlks, nagu mõnelegi Sinu kolleegile samast komisjonist!/.../
Tean väga hästi, et rahvuslased on Brüsselile (kust tulevad „soovitused“ teile käsuks on) ohuks nr 1, seega kuuluvad minutaolised jälitamise alla kõigis euroliidu riikides. Üks asi on paljukiidetud demokraatia (mis kohe lõppes, kui Austrias sai Jörg Haideri partei võimule) – teine hirm, et impeerium võib laguneda, enne kui valmis saab (olen sel teemal kirjutanud raamatu „Maailma Uus Kord“). Saan hästi aru, et poliitilise politsei funktsioonid omandanud kaitsepolitsei on ellu kutsutud Eestit International Bankersile mahamüüva poliitkartelli võimul hoidmiseks. Kapo ja poliitkartelli silmakirjalikud jutud mingist põhiseaduse kaitsest on nagunii mõeldud mõtlemisvõimetuile. Kui astuti euroliitu, siis sülitati kõrge kaarega nii põhiseadusele kui ka rahvuse pikamaaegseile huvidele (mitu protsenti Eestimaa maast on veel eestlaste valduses või kui palju suurettevõtteid eestlastele kuulub?). Muidugi oleme rahvuslastena Brüsseli isandate jaoks vaenlased. Pole mõtet silmakirjatseda, seetõttu võib jura seadustest ja demokraatiast jätta kellegi teise jaoks. Niipalju kirja eesmärgist.
Asi on lihtsalt selles, et kapolaste piiratud intellekti tõttu pole aru saadud, et mind ei ole võimalik murda! Võidakse ainult roti moodi nurka ajada. Rott hüppab viimases hädas näkku! KGB uurija kapten Rein Tutk konstanteeris juba 1981. aastal, kui loobusin kohtus patu kahetsemise läbi vabadusse pääsemisest: Madisson, teil puudub alalhoiuinstinkt!
Toon illustratsioonina mõningad näited elust. 1986. aastal, kui tulin Gulagist, olin sügavalt pettunud homo soveticuste mentaliteedis, kes mind nähes hirmunult üle tee läksid, kirjutasin emigreerumisavalduse. Siis sain KGB-st vastuse: pole põhjust teid välismaale lasta. Peale Hirvepargi meeleavaldust 1987. aasta augustis lausus KGB polkovnik Kask: jah, oleks tulnud teid seekord ära lasta, poleks olnud probleeme. (Muide, MRP liikumise panid käima 1987. aasta juunis neli endist poliitvangi: kolm lätlast ja üks eestlane. Millega see lõppes, tead ajaloost.)
2004. aasta kevadel kurtsin ühele Läänemaa vallavanemale: kui mul oleks paar miljonit, tõmbaks kodumaalt selle haugimälulise ja ärapestud ajudega rahva ja poliitikutest varaste-petturite juurest minema – täielik siiber sellest jurast! Kuna kritiseerisin teravalt Res Publicat, kes pettis julmalt neid uskuvat rahvast, soovitas respulikaanist vallavanem-vestluskaaslane ühele partei miljardärist rahastajale: „Viska Madissonile paar milli, ma tunnen teda, keerab meile mingi käki.“ Rahamehel muidugi jutt ununes – mis saab „mingi Madisson“ nii populaarsele parteile teha? Kõnelus saunalaval meenus alles pärast Lihula „ämbrit“, kui algas partei allakäik, et oleks tulnud seda juttu tõsisemalt võtta.
Sellesama Lihula sambaga on teinegi lugu. Kui kuuldi, et paneme Lihulasse sama monumendi, mis Pärnus maha võeti, oleks võidud kontakteeruda. Selle asemel hakati ajakirjanduse vahendusel sõimama. Sama lugu Tõnismäe sambaga. Selle asemel, et edastada Edgari hirmutusi, oleks ju võinud kontakteeruda enne meeleavaldust, mis planeeriti 9 päeva varem avalikult – ajalehtedes ilmusid vastavad teated. Praeguse kapo käitumisega on sama. Kardetakse vist, et kellegil nina otsast ära hammustan, et ei juleta suhelda. Või teine põhjus: kapol puudub vastav ajupotentsiaal, nagu olen igasuguse info põhjal arvama hakanud. Noori skinnisid võivad ju endast ei tea-mida-pidavad ametnikuhakatised hirmutada ja telefoni kaudu kamandada: „Kohe poole tunni pärast Toompuiestee majja!” Minuga selline käitumine ei toimi, sest minu hirmud kadusid juba 1980. aastal, kui KGB mu neljaks aastaks laagrisse ja kaheks aastaks Jakuutiasse asumisele saatis. (Usu mind, omaaegne Gulag pole võrreldav Eesti eurovanglatega.)
Mul ei ole pangalaene, ei ole liisinguid, ei ole pangaarvet, ei ole ID-kaarti, ei ole kinnis- ega vallasvara - ei ole ka tööd. (Isegi 10 aastat vana auto pole minu nimel.) Mitte midagi ei ole, peale kokkuhoidva pere - seega täielikult vaba inimene! Leiva jaoks ikka raha leian, toidu hankimiseks ei pea tingimata prügikaste minema tühjendama – nagu kapo „mõttehiiglased“ võib-olla arvavad. Seega võib „vaba inimene“ endale paljutki lubada, kui seda taibata pole jõutud. Kardan, et ei jätku ka meie nn poliitilisel eliidil erilist võimet analüüsiks – oodatakse vaid Brüsselist tulevaid „soovitusi“.
Vabanda Marek! Tegin lihtsalt asja piltlikult selgemaks. Sellised meetmed, mida kapo harrastab, teevad mind ainult väga tigedaks ja samas ka nukraks, et meie riiki kaitsevad vastutustundetud inimesed. Rumaluse vastu on ka Jumal võimetu – see ütelus näib paika pidavat meie põhiseaduse kaitsjate kohta! Pealegi on mul piisavalt võimalusi (ajakirjandus, väga suur tutvusringkond), et ennast ja oma peret kaitsta, isegi Nõmme raadios on iganädalane saade „Madissoni monoloog“. Pealegi tunnen end võideldes kuradima hästi! Seda enam, et rahvuslaste seltskond ei koosne vaid mõnekümnest inimesest (nagu aastal 1987), veendunud rahvuslaste arv suureneb pidevalt, kasvõi nn euroskeptikute ja valitsejate järelandlikus rahvastikupoliitikas pettunute näol. Mingi õige asja – valimisseaduse parandus ja uue rahvusliku partei moodustamine – eest võideldes tunnen end ülimalt hästi, sama hästi, nagu omal ajal Molotov-Ribbentropi pakti salaklauslite avalikustamise asju alustades./.../
Kuna rohelised on Toompea „pudrumolli“ juures olnud alles vähe aega, siis loodame, et teile ei ole raha ja võim nii armsaks saanud, et kõrvad lukku läinud ja ajud heaolust rasvunud (nagu vanadel Toompeal pesitsevatel poliitikutel). Aeg on igati küps muudatusteks. Usu, mul on hea nina selliste asjade peale! Kuna inimeste majanduslik olukord kiiresti halveneb, siis hakkavad ka muidu rahulolevad eestlased mõtlema-vaagima ühiskonna asjade üle ja võib-olla taibatakse, et asjad valimisseadusega korras ei ole. Pealegi on riigikogu maine väga madalal. Arvan, et uue rahvusliku erakonna tulek ainult puhastab Toompea kopitanud õhku./.../ Millegipärast on kõhutunne, et valimisseaduse muudatusega läheb samuti, nagu omal ajal MRP avalikustamisega. Aega läheb ilmselt veelgi vähem. Algus tuleb teha ja ühiskond tuleb kaasa. Lihtsalt aeg on igati sobiv ja ajalool on omadus korduda. Asjale annab vürtsi ka muulaste aktiviseerumine. Seega toetame praegu omaaegset Poola ametühingukoondise Solidarnosć loosungit: mida halvem – seda parem! Väikeses Eestis suudab hästi motiveeritud ja kindlameelne grupp palju ära teha, kui on õige aeg – aeg on aga õige! (Vt näiteks: „Hirvepark 1987: 20 aastat kodanikualgatusest, mis muutis Eesti lähiajalugu”, Tallinn, 2007.)
Mis puutub kaposse, siis olen peaaegu kindel, et tegu on tugevalt Moskva poolt infiltreeritud struktuuriga. Pealegi koosneb selle organi töötajaskond mitte patriootidest, nagu eeldaks, vaid suuresti äpardunud ja alaväärsuskompleksi põdevatest tegelastest, kellel on arvamus, et neile on kõik lubatud. Kuidas poputati enne aprillisündmusi vene aktiviste /.../, seegi paneb mõtlema. Nagu ütles 1997. aastal riigikogu ees Enn Tarto, ei ole kapo kaadreid keegi kontrollinud. See võiks nüüd tunduda uskumatuna, kuid Marek, tead ju, kuidas 1990-ndate alguses need asjad riigi tegemisega käisid: mõned tegid endale taskusse, mõned Moskva toetusel karjääri, KGB kindlustus põrandaaluse struktuurina ühiskonnas (Eesti riik andis umbes 800 KGB töötajale elamisload), mõned võitlesid aadete eest... ja jäid lolliks.”
Selline kiri siis, millele vastust ei saanud. Võib-olla saan vastuse siis, kui olen ühena suures rahvasummas, mis koguneb Toompeale valimisseaduse paranduse ja rahvaalgatuse seaduse riigikogu poolt hääletusele panemise nõudmisega? Siis on vastama hakata hilja...
