Publicerad i nyhetsmedian info14. Vår kommentar på svenska på slutet.
Eesti võimud kiusasid rootsi patrioote
Avaldatud Rootsi portaalis info14 – www.info14.com29. juulil 2008.
Avaldatakse siin rootsi kamraadide loal.
Möödunud nädalal oli delegatsioon Vabadest rahvuslastest (Fria nationalister) ja uudisteportaalist info-14 Eestis, et külastada veteranide kokkutulekut Sinimägedes. See oli neljas kord, kus üritust külastasid rootslased, kuid esimest korda püüdsid Eesti võimud kaikaid kodaratesse loopida, et takistada patriootide osalust.
Kõik algas juba neljapäeval, kui delegatsioon saabus Eestisse, olles Tallinnas ainus auto, mis laevapealt maha sõites pidi läbima tollikontrolli. Peale auto läbivaatust ilma, et midagi oleks leitud, teatati, et Robert Vestlund on kantud “musta nimekirja” ja seepärast ei saa oma reisi jätkata. Reisiseltskond tema autos soovis Vesterlundiga lahendada sellest kõigest tekkinud praktilisi probleeme, kuid seda ei lastud teha. Vesterlund viidi minema ja reis jätkus juba ilma temata.
Järgnevatel päevadel ei tekitanud Eesti võimud mingeid probleeme. Probleemid tekkisid alles laupäeva hommikul, kui asuti teele Sinimägedesse. Vahetult peale parkimisplatsilt välja sõitmist peatati meie autod mõlemalt poolt kahe politseibussi abil. Peatselt ilmus ka kolmas politseiauto, mis blokeeris tee küljelt. Seejärel nõudis politsei isikuttõendavaid dokumete ja autode registreerimispabereid. Juhid viidi seejärel kumbki eraldi politseibussidesse.
Bussis lasti neil istuda ja oodata. Kuna kokkutulek toimus 250 km kaugusel Tallinnast, siis läks kallis reisiaeg sedasi kaotsi. Üks juhtidest nõudis lõpuks selgitust küsimusele, miks neid kinni peeti. Politseinik purssis inglis keeles vastuseks, et see on salastatud. Samal ajal tuli teisest politseibussist politseinik briljantsele ideele, et Vesterlundi auto võib olla varastatud, kuna auto omanikku ei viibinud autos. Juht selgitas, et kui Vesterlund saadeti tema politseikolleegide poolt piirilt tagasi, andis ta suulise lubaduse auto kasutamiseks. Sellest selgitusest politseile ei piisanud.
Seepeale tehti ettepanek, et Vesterlund võib saata faksiga tõendi, millega kinnitatakse resiseltskonnale antud auto kasutamise luba. Selleks, et kinnitada, et faksi on saatnud Vesterlund, pidi ta lisaks faksima ka oma juhiloa koopia. Ka see ettepanek ei rahuldanud politseid, kuna Vesterlundi juhiluba võib olla varastatud ja faks kellegi teise saadetud. Järgnevalt tehti ettepanek võtta ühendust Rootsi võimudega, et kontrollida, kas auto on kuulutatud varastatuks. Ka see ettepanek ei rahuldanud politseid, kuna kogu protsess oleks olnud liiga tülikas. Samal ajal selgines pilt, et kogu selle palagani eesmärk oli takistada patriootidel veteranide kokkutulekule jõudmast.
Kui möödunud oli juba rohkem kui üks tund, nõustus politsei sellega, et helistatakse Vesterlundile, kes saadab faksiga kirjaliku loa auto kasutamiseks. Seejuures viitas politseinik, et tegemist on vaid esimese sammuga ning masin auto äraviimiseks on juba tellitud.
Tunni aja pärast saabuski masin ja auto haagiti sellele külge. Peale seda lahkus ka politsei, kellel oli õnnestunud meid kinni pidada peaaegu kaks tundi. Loomulikult ei olnud mingit autovarguse kahtlust, kuna politseid rahuldas auto konfiskeerimine mitte aga juhi (kui potensiaalse varga) kinnipidamine.
Reisiseltskond teises rootsi autos sõitis kohe minema lootuses jõuda Sinimägedesse enne ürituse lõppu. Peatselt märgati ka tsiviilautot, mis neile sappa haakis, kuid sellele ei pööratud erilist tähelepanu. Eesmärgiks oli jõuda kokkutulekule.
Kui üks auto sõitis kokkutulekule, siis rahvas konfiskeeritud autost, kes kõik ühe auto peale ära ei mahtunud, sattusid seiklustesse konfiskeeritud auto tagasisaamisel.
Pool tundi peale auto konfiskeerimist saabus hotelli faks, milles kinnitati auto kasutamise luba. Taksoga sõideti ilmetusse sadamapiirkonda kõrge roostes traataia juurde, mille väraval rippus suur tabalukk. Anti väravas asuvat kella, mis ilmselt ei töötanud. Viimaks saadi kontakti töötajaga traataia taga, kes värava avas.
Selgitasime inglise keeles, et tulime autole järele. Autojuht pidi temale järgnema kontorisse. Kontoris tehti autojuhi lubadest koopia, kuid faksi suhtes, kus kinnitati tema õigust auto kasutamiseks, ei tundnud keegi mingit huvi. Ainusm, mis hoidla juhatajat huvitas, oli ainuke sõna, mida ta inglise keeles oskas – money. Seejärel tippis ta arvutusmasinasse summa ja osutas sellele. Kui nõutav rahasumma oli kokku kraabitud, said ka need rootsi patrioodid viimaks Sinimägede poole teele asuda.
Esimene auto jõudis Sinimägedesse kohale vahetult enne kokkusaamise lõpetamist. Koheselt kadus ka auto, mis neid oli kolm tundi sabas istunud.
Siiski jõuti kokku saada ja rääkida nii eesti kui taani veteranidega. Tore oli, et vaatamata veteranide kõrgele eale, olid nad kõbusad. Veterane rõõmustas teadmine, et olime tulnud Rootsist ainult selle jaoks, et neid kohata ja koos nendega mälestada nende langenud kaaslasi.
Kaks taani veterani jalutavad Sinimägedes ja mälestavad oma langenud kamraade.
Kahjuks saigi seejärel kokkusaamine läbi ja veteranid lahkusid. Siiski oldi rahul, et jõuti kohale enne veteranide lahkumist. Peamine oli ju näidata, et ka rootsi patrioodid austavad ja mälestavad neid, kes on langenud meie ühise “asja” eest.
Kuigi kokkusaamise külastus jäi lühikeseks, näitasid rootsi patrioodid, et nad ei lasknud endid heidutada võimude katsetest taksitada neil osalemast kokkutulekul. Pigem on see nii, et järgmisel aastal tuleb veelgi enam rootsi patrioote, et siis juba viies kord mälestada neid, kes langesid Eesti pinnal Euroopa vabaduse eest.
Kokkusaamine jättis oma jälje. Üks kokkutulekul osalenud tüdrukutest, kes rääkis mõne Eesti veteraniga saksa keeles, kusjuures üks veteranidest oskas öelda kaks sõna rootsi keeles ”klockan elva” (kell 11) ja ”flicka” (tüdruk), mida talle oli õpetanud tema rootslasest ohvitser. Üht Taani veterani interiueeris ka Eesti TV, milles ta selgitas, et liitus vabatahtlikuna, et võidelda bolševismi vastu ja kõik vabatahtlikud olid idealistid.
Samal ajal, kui minu reisikaaslased olid hõivatud jutuajamisega isikutega, kes müüsid laudade juures raamatuid, siis vaatasin ise huviga ringi lootuses näha nii palju kui võimalik neid inimesi, kes sinna olid kogunenud.
Supiköögi juures, kus oli algust tehtud juba asjade kokkupanemisega, istusid mõned vanemad mehed. Mõistsin, et ees ootab lahkumine ja kiirustasin vanakeste juurde, et mõnega neist paljudest sangaritest isiklikult kätt suruda.
Neile lähemale astudes kuulsin kõnelemas keelt mille ära tundsin – taanlased. Eelnevalt olin kuulnud, et taanlased olid küll kohal olnud, kuid juba ära läinud. Ilmselt oligi jutt just neist taanlastest.
Astusin taanlastele lähemale ja jäin sammu kaugusele ootama, et nad omavahelise vestluse lõpetaksid. Jutu lõppedes vanakesed tõusid ja hakkasid liikuma alla parkimisplatsi suunas. Mind silmates üks vanake peatus. Sirutasin käe ette ja laususin ”God dag” (tere päevast).
Tol hetkel ei teadnud ma, et mees, keda tervitasin, oli Taani SS Panzergrenaderide 24. Regemendi hauptsturmführer E.H.R. (me avaldame siin ainult signatuurid – toimetaja). Surusime kätt ja ta küsis, kust ma pärit olen. Selgitasin, et olen Rootsist, mille peale ta vastas naeratades, et seda arvasin ma juba sinu kasvust.
Lobisesime viisakalt enesetundest ja toimunud üritusest. Vestluse ajal liitus meiega mees, kes osutus Rottenführer K. B. B. Temagi oli reibas, kõbus ja heatujuline vanake. Nende kahe vanainimese silmis ei peegeldunud mitte vanuritele omane väsimus, vaid elurõõmus sära.
Surusin temagi kätt ja selgitasin kohmetudes oma päritolu, kuna ei osanud nagu muud neile kahele sangarile öelda. Olin otse kui keele alla neelanud.
Üks vanakestest tundis huvi, kas tänasel päeval on siin veelgi rootslasi. Osutasin käega veidi eemale oma reisikaaslaste suunas. Vanake naeratas ja lausus, et tore on, et ka rootsi inimesed leiavad võimaluse tulla sellisel päeval kohale ja oma kohalolekuga sangaritele austust avaldada.
Olin õnnelik kohtumise üle ja ka vestluse üle meestega, kes nüüd marssisid künka otsast alla. Künka otsast, mida ehk just nemad 64 aastat tagasi kaitsesid.
Turismireportaaž
Meie reis ei koosnenud üksnes stressist ja politsei tagakiusamisest, vaid saime ka osa paljudest elumõnudest. Samuti kuulus meie reisi juurde muuseumi külastus, tutvumine ajalooliste paikadega ning hea toit ja päike. Muuseas külastasime Rootsi lõvi monumenti Narvas. Järgmises kirjutises anname head nõu paikade kohta, mida puhkuse ajal Eestis külastada.
Käesoleva portaali kommentaar
Eesti kodanikena on meil sügavalt häbi. Rootsi patrioodid tulid Eestisse austama meie vabadusvõitlust ja selles langenuid ning veterane - kuid Eesti politsei tegi nendele kõikvõimalikke jaburaid takistusi. Kas operatsiooni taga oli taas KaPo? Või oli muidu lugupeetud tavapolitsei pandud Siseministreeriumi rumalaid otsuseid täitma?
Robert Vesterlund, kellest artiklis juttu, sai sissesõidukeelu samal päeval - 20. veebruaril 2007.a. – nagu ka sellel saidil kirjeldatud kolm soomlast. Sissesõidukeelud määras tollane siseminister Kalle Laanet (Keskerakond). Paistab, et tema liinil jätkab ka praegune siseminister Jüri Pihl (sotsiaaldemokraat).
Kelle huvides ja kelle juhtimisel teeb Siseministeerium selliseid otsuseid? Eesti Vabariigi huvides selline tegevust kindlasti ei toimu!
Mida sellest õppida?
- Koostööd välismaa sõpradega tuleb tõhustada.
- Jõud tuleb ühendada, et valmis olla kogu kaitseks, mida seadus lubab.
- Kui väliskülalised järgmisel korral tulevad, olgem valmis transpordi osas vajadusel aitama
- Teie sõpradel on võimalus kontrollida oma andmeid sissesõidukeeluregistris (http://www.siseministeerium.ee/17115), et asjatuid reisikulutusi ei tekiks.
Rootsi kamraadid: Olete alati teretulnud! Hell Seger!
Vår kommentar
Som estniska medborgare skäms vi. De Svenska patrioterna kom till Estland för att hedra våra frihetskämpar och veteraner samt dem som stupade i detta kamp men den Estniska polisen ordnade alla möjliga absurda hinder. Var det KAPO igen? Eller användes de annars så respekterade polismännen för uppföljning av de korkade beslut som Inrikesministeriets fattat.
Robert Vesterlund, som artikeln handlar om, fick inreseförbud samma dag - den 20 februari 2007 - som de tre finländarna, som det berättas om på den här sajten. Inreseförbudet utfärdades av den dåvarande inrikesmininistern Kalle Laanet (Centerpartiet). Det verkar som att den nuvarande inrikesministern Jüri Pihl (socialdemokrat) fortsätter i samma linje.
I vems intressen och i vems ledning fattar inrikesministeriet sådana beslut? Inte för Republiken Estlands intressen.
Vad har vi lärt av detta?
- Samarbetet över gränserna bör effektiviseras
- Krafterna bör förenas för att vi skall vara beredda att försvara oss inom lagens gränser
- Nästa gång när utländska gäster kommer till oss bör vi hjälpa till med transporte
- Lär era vänner hur man kollar om man är svarlistad
(http://www.siseministeerium.ee/17115)
Svenska bröder: Ni är alltid välkomna! Hell Seger!
